ARVUSTUS | Miks hea inimene ei või end uputada?

Inimelu sarnaneb tikuga, see süttib ja kustub. Iga inimene püüdleb surma poole, nagu tikk püüab võimalikult kiiresti ära põleda. See metafoor läbib kangekaelselt Linnateatri uuslavastust „Tikud“.

Noor valgevene dramaturg Konstantin Stešik, kelle näidendi „Tikud“ kandis Linnateatri väikesele lavale armastusega noor lavastaja Johan Elm, on absurditeatri usku ning püüab avada uue lehekülje selles ülikeerulises vallas. Olemuslikult eeldab absurdism, et me usume kõike toimuvat, kuid ei mõista seda, ei saa aru ei põhjustest ega ka tagajärgedest.

On üks kangekaelne metafoor, mis läbib kogu näidendit ja lavastust – inimelu sarnaneb tikuga, see süttib ja kustub; iga inimene püüdleb surma poole, nagu tikk püüab võimalikult kiiresti ära põleda. Põlenud tikud on kellegi mõttetult elatud elud, mida peategelane Tolja (Indrek Sammul) korjab tikutopsi ega viska ära.