28.02.2024, 17:29

ARVUSTUS | „Näita värdjast Putinile selle lapse silmi.“ Viimased sõjakorrespondendid, kes jäid piiramisrõngasse

Filmi „20 päeva Mariupolis“ arvustus

„20 päeva Mariupolis“ näitab nende jubeduste telgitagust, mida mäletame Ukraina täiemahulise sissetungi esimeste nädalate kajastusest. Ühtlasi on see kangelasfilm.

Miikael Raun

miikael.raun@epl.ee

Marianna Võšemõrskaja seisab 9. märtsil 2022 Ukrainas Mariupolis asuva sünnitusmaja ees, mis sai mürskudega pihta. Võšemõrskaja viidi teise lähedal asuvasse haiglasse, kus ta sünnitas järgmisel päeval tütre, kellele pani nimeks Veronika. „Lamasime palatites, kui klaas, aknaraamid, aknad ja seinad laiali lendasid,“ sõnas ta AP-le vastsündinu kõrval lebades. „Olime oma palatites ja mõnel oli aega end katta, mõnel mitte.“

FOTO: Mstyslav Chernov | AP

„Ma ei tea, kas peaksin jätkama filmimist või püüdma teda rahustada,“ ütleb ajakirjanik Mstõslav Tšernov oma sisedialoogi ajal, kui ta Venemaa pommirahe alguses loob Mariupolis esimese inimesega kontakti. Tollele memmele ütleb ta, et pole hullu, mingu too koju, venelased elamurajooni pommitama ei hakka. Mõni aeg hiljem satub ta naisega jälle kokku – too on, jumalale tänu, elus, kuid maja tal enam pole. Tšernov palub vabandust naiivse lubaduse pärast.

Film on küll läbi Tšernovi pilgu, kuid sinna on lisatud ka kaadreid tema kolleegilt Jevhen Maloletkalt. Nemad olid viimased (AP väitel) või vähemalt viimaste ajakirjanike seas, kes ei lahkunud linnast kohe, kui sissetung algas. Mõlemad mehed pälvisid eelmisel aastal kangelasliku ajakirjanikutöö eest Pulitzeri preemia. Lisaks on hulga auhindu võitnud Tšernovi film „20 päeva Mariupolis“, millele märtsis võiks lisanduda parima dokumentaalfilmi Oscar.