Vallo põhiline huviala oli vanimad eestikeelsed trükised (ilmunud enne 1850. aastat) ning tema kogust võib esile tuua mitmeid 17. sajandil ilmunud eestikeelseid raamatuid.

Aktiivse raamatukollektsionääri ja Tallinna Bibliofiilide Klubi ühe eestvedajana sai Vallost 1980ndate aastate lõpus ka Eesti Raamatuühingu viimane esimees (1989-1996).

Lisaks oli Vallo Raun tuntud ajakirjanik ja näitekirjanik. Tema nimi on küllap paljudele tuttav Eesti Raadios esitatud kümmekonna psühholoogilise koega kuuldemängu kaudu, näiteks „Perekonnavalss“, „Jalutuskäik roosal elevandiluusillal“ ja „Romantiline teekond Dubrovnikusse“. Viimane tõlgiti ka saksa keelde ning seda esitasid nii Saksamaa (Kölni) kui ka Austria raadiod.

Avaldatud on ka tosinkond Vallo näidendit, millest mitmeid esitati teatrites üle Eesti (näiteks „Kolm valssi Kasanoovaga“), samuti ilmus 1988. aastal ta autobiograafiliste sugemetega noorsoojutustus „Taave“.

Vallo kandis vapralt edasi oma isa Johannes Rauni pärandit, kellega koos panid nad aluse praeguseks juba nelja põlvkonda katvale ajakirjandussuguvõsale.

Vallo Raun andis suure panuse ka Eesti (kultuuri)ajakirjanduse edendamisse. Pärast töötamist Rahva Hääles (1961-1963) oli ta ajakirja „Kultuur ja Elu“ ning seejärel 1981–89 ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ toimetuses, olles mõlemas pikka aega asepeatoimetaja.

Vallo sündis 1935. aastal Pärnus, kasvas üles Tallinnas ning lõpetas 1959. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse erialal.

Teda jäävad leinama abikaasa, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed.

Vallo (passinimega Valdo) oli abielus klaasikunstniku ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessori Maie-Ann Rauniga. Nende vanem poeg Mait-Hando Raun on kirjanik ja poliitik, noorem poeg Alo Raun Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetuse juhataja ning politoloog.

Vallol on seitse lapselast ja 2 lapselapselast. Tema vend on kirjanik ja ajakirjanik Ott Raun.