Olavi Andla: vabariigi aastapäeva kontsert sisendas veel rohkem ängi, melanhooliat ja muret

Saan aru, et tahetakse pakkuda oma ala parimate loomingut, kardetakse libastuda labase sünnipäevapeoga, aga aeg, koht ja auditoorium ei läinud kokku.

On 24. veebruar. Pere istub piduliku õhtusöögi laua taha. Selga on pandud natuke paremad riided kui iga päev diivanil lösutamiseks. Laual on väike lipp, kiluvõileivad, täidetud munad, singirullid. Pereisa nööbib lahti külma viina ja hakatakse vaatama aasta tähtsaimat sündmust - presidendi vastuvõttu.

Elevust ja ootusi on õhus palju. Elu on niigi raske, eriti tänavu seoses sõja ja majanduslangusega. Väljas sajab vihma. On udu. Taevas rõhub õlgadele. Aga vähemalt toas on soe ja telekas mängib. Ja siis algab vabariigi aastapäeva kontsert. Minoorsed toonid, külmad värvid, pikad pausid, oksavärelus ja pikk tsellopoogen saeb keeli. Pereisa võtab veel ühe pitsi, aga paremaks ei lähe. Äkki etenduse lõpus on midagi helget ka.

„Mis sa jorised kogu aeg, ootame ikka lõpu ära,“ ütleb perenaine mehele. Aga seda lõppu ei tulegi. Kirstu lavale ei toodagi. Jääb vaid „must lagi on meie toal ja meie ajal ka ...“