Michel Houellebecq, jõhker romantik

Kas laseksid endal keele ära lõigata, et 1:4 tõenäosusega ellu jääda? Just sellise küsimuse ees seisab maailmakuulsa kirjaniku uue romaani „Häving“ peategelane.

„Mul on aeg lõpetada.“ Need on tänavu veebruaris 68-aastaseks saanud kurikuulsa prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi vastse romaani „Häving“ lõpus leiduva tänuavalduse viimased sõnad. Küllap kinnitaks iga tohter, et kõrva-nina-kurguvähk ohustab kõige rohkem Houellebecqi-suguseid eluaegseid ahelsuitsetejaid. Prantsuse kirjanduse enfant terrible pole sageli vaevunud isegi mitte pildi peale jäämiseks sigaretti hambust võtma hoolimata sellest, et aeg, mil suitsetamist peeti glamuurseks, on ammugi möödas. Kellelegi meeldida on tõepoolest viimane asi, mida ta püüaks. Seda enam, et ta teab: teda armastatakse või vihatakse niikuinii, vahepealseid variante lihtsalt ei ole.

Houellebecq on nii prantsuse kui ka maailmakirjanduses omandanud üleelusuurused mõõtmed, tema raamatutest räägitakse juba enne ilmumist, tõlkeõiguste pärast kauplemine algab enne romaani valmimist. Iga tema sõna ahmitakse ahnelt, kes on kord teda lugema hakanud, see jääb järgmist romaani kirglikult ootama, kuigi vahel kirub ennast, et kõik tema kuradi romaanid on ühesugused.