Maris Hellrand: “vaenlase“ keelest veel olulisem on osata liitlaste keeli

Vene turiste meile lähiaastatel kui mitte lähikümnenditel tulema ei hakka. Kohalike vene emakeelega inimeste lõimumiseks oleks isegi parem, kui me nendega eesti keeles räägime ja viisakusest vene keelele üle ei lähe. 

Eelmisel õppeaastal õppis Eestis vene keelt võõrkeelena üle 60 000 lapse, samal ajal teisel kohal olevat saksa keelt ligi 12 500 ja prantsuse keelt 4700 õpilast. Täna on selge, et raudne eesriie meie ja Venemaa vahel jääb püsima aastakümneteks ja on aeg küsida, kas vene keele õpe sellises proportsioonis on läbimõeldud ja põhjendatud valik või lihtsalt inerts olude sunnil.

Viimastel aastatel on koolid pingutanud, et pakkuda vene keele kõrvale alternatiive, kuid üldarvuliselt ei ole see pilti esialgu muutnud. Põhjenduseks tuuakse sageli, et see on vanemate soov ja valik, kuna nad on ise vene keelt õppinud. Aga kas vanemad on ikka läbi mõelnud, milliseid uksi üks võõrkeel lapse tulevikuks avab või sulgeb? Kas see avab lapsele võimaluse minna ülikooli Saksamaale või Prantsusmaale? Venemaa ülikoolid vaevalt hetkel atraktiivse tulevikuplaanina mõjuvad.