Dissidendist sai propagandist? Eesti raha eest Vene opositsioonist filmi teinud režissöör väntab nüüd Donbassis sõjadokke

Veel 15 aastat tagasi oma filmidele rahastaja leidmiseks lääne poole vaadanud Aljona Polunina hilisem filmograafia peegeldab karme dilemmasid, mille ees sõltumatud filmitegijad praegusel Venemaal seisavad.

Kui küsida Eesti filmiinimestelt, kas Aljona Polunina nimi on neile tuttav, siis ähmaselt teda ammustest aegadest mäletatakse. 2009. aastal valmis Eesti ja Soome koostöös dokumentaalfilm „Revolutsioon, mida ei tulnud“, mis rääkis Eduard Limonovi, Mihhail Kasjanovi ja Garri Kasparovi juhitud ühenduse „Teine Venemaa“ püüdlusest oponeerida Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel Dmitri Medvedevi (kellest sai president) ja Vladimir Putini (toona sai temast peaminister, de facto aga jätkas riigijuhina) tandemile. Toona nimetati Poluninat teose põhjal lausa dissidentlikuks filmitegijaks. 15 aastat hiljem „valitakse“ Venemaal taas presidenti (seekord Putinit ka de jure). Tähtsamad opositsioonitegelased on surnud või tapetud (Limonov suri 2020. aastal) ja Venemaa filmitööstus on rakendatud propagandavankri ette. Polunina karjääri trajektoor erineb diametraalselt sellest, mida talle oleks võidud ennustada. 2014. aastast on ta teinud filme ainult Ukrainast – mõistagi mitte sellest, kuidas seal lapsi ja naisi tapetakse, vaid Vene „kangelastest“.

„Aeg-ajalt olen mõelnud, mis Aljonast saanud on, ja põhimõtteliselt olen tuletanud täpselt selle stsenaariumi,“ sõnas Eesti filmitegija Jaak Kilmi, kes Polunina omal ajal linateose „Revolutsioon, mida ei tulnud“ tegemiseks Tallinnasse kutsus. LP-l aitas ta analüüsida Vene filmilavastaja hingeelu.