Kätlin Konstabel: naised ei pea koguaeg teiste heaks naeratama! Positiivsuse teesklemine toob väga suure kurnatuse

PÄEVA FOOKUS | Naiselt eeldatakse erialasele kompetentsusele lisaks (olgu ta või tippjuht), et ta ikkagi võiks meeldiv ja sõbralik inimene olla. Samuti võtta lisakohustusi.

Läbi aegade on aga kuidagi kujunenud, et naistelt kiputakse rohkem eeldama. Seda, et nad haldaks oma emotsioone just teiste heaolule mõeldes – üldse hoolitseks teiste vaimse heaolu ja suhete eest. Mõtleme kasvõi ametitele, kus domineerivad naised. Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem, haridus, teenindussektor... Me kõik arvame ju, et meil on õigus oodata, et meditsiiniõde, õpetaja või kassaneiu on lahke ja sõbralik, olgu tal endal selja taga magamata öö või peas kummitamas tervisemure.

Aga asi ei piirdu ainult mainitud ametitega. Ka väga asistes ametites on märkimisväärne tõenäosus, et naiselt eeldatakse erialasele kompetentsusele lisaks (olgu ta või tippjuht), et ta ikkagi võiks meeldiv ja sõbralik inimene olla ning võtta enda peale just need eelmainitud sünnipäevad ja jõulupeod ning kuulata ka kolleegide muresid. Ja naised teevad seda ka, tihti küsimatagi – protestist rääkimata – et oot, miks just mina.

Teinekord räägitakse kogu sellest komplektist tegemistest eraldi kui mentaalsest tööst – see on kodune, aga teiste heaolule ja suhetele orienteeritud mõttetöö, mille eest keegi palka ei maksa ja mille tulemit kuidagi otseselt käega katsuda ei saa (ja mis lahutuse korral maid-puid-lapsi jagades kuskile panusena ka kirja ei lähe).