KOLUMN | Margit Adorf: Ants Laidami muusika ei vääri õilistamist lavalaudadel – ta oli julm inimene

Peatrauma või mitte, niisuguse käitumisega inimese pjedestaalile tõstmine ja kiitmine omanäoliseks fenomeniks ei ole õigustatud

ERR kultuuriportaalis ilmunud napist uudisest võib välja lugeda, et lavastaja Ramul on etenduses keskendunud vaid muusikale, mitte eluloole. "Püüame tabada seda inimeseks olemise rõõmu ja valu, mis tuleb välja Antsu lauludest," ütleb Ramul. Laidami vägivaldsusest ei ole loos silpigi, ka ei leia sellest mingeid teateid varem ilmunud artiklitest.  

Raamatukogu arhiivis kaevates tulevad Laidami kohta välja mõned vanad artiklid jooksutulemuste kohta, selle kohta, kuidas ta oli tubli kommunist ja traktorist. Tema lausa kriminaalsest minevikust ei ole taas silpigi, ka kohtulahendite seast, mida saab veebis sirvida, ei leia tema nime. Ju siis teda eluajal ametilikult ei karistatud või on need toimikud juba nii aegunud, et ei kajastu veebis.  

Olgu öeldud, et Laidam suri 2013. aastal, juba üle 10 aasta tagasi. Küsin Dea käest üle, kust tema selliseid jutte teab ja kas tõesti siis kohalikud elanikud mitte midagi ei teadnud; kuidas saab see võimalik olla, et niisugusest inimesest tehakse lavastus ilma ekstreemset vägivalda mainimata. Dea ütleb, et ta tunneb Laidami tütart ja info pärineb seega otseallikast. Dea arvab, et ju siis teatriinimesed ei teadnud, ei suhelnud sugulastega. Kuidas on võimalik, et ühe konkreetse, veel hiljuti elus olnud inimese elust tehakse etendus ja tema tausta põhjalikult ei uurita?