POLIITKOLUMNIST | Irja Lutsar: noored arstid lahkuvad meditsiinisüsteemist toksilise õhkkonna pärast

Eesti meditsiinis on aasta pärast minu teada puudu 150-170 miljonit eurot, kuid see pole meditsiini ainuke probleem. Järjest rohkem on juttu arstide puudusest. Vaatamata sellele, et arstide hulgalt elanikkonna kohta on Eesti Euroopa Liidus ja OCDE riikidest keskmike hulgas.

Paljudes riikides on haiglates olevate haigete ravimine kollektiivsem ning pigem meeskonnatöö. Nii nagu kõik teised töötajad, vajavad ka arstid aega, et raskest ja pingelisest tööst välja puhata. Selged vastutusliinid ja rollid – kes mille eest ja millal vastutab – tulevad igas töös kasuks.

Nagu ülal toodud, ei tule ebakindlus suhtlusele kunagi kasuks. Mitmetes haiglates on arstidest krooniline puudus ning pole harukordne, et valves ongi vaid abiarstid ehk siis arstiteaduskonna üliõpilased. See on igati positiivne, kui abiarstiga koos on ka vastutav arst.

Kui aga noor inimene on jäetud üksinda vastutama asjade eest, milles tal ei saagi olla võimekust, on ärevus kerge tekkima. Olukorra lahendab noor inimene sageli kõnega suuremasse haiglasse, kus telefonitoru teises otsas olev arst haiget nägemata ning noore kolleegi ebakindlust tajudes ka iseend kindlana ei tunne. Ebasõbralikuks käitumiseks pole ju rohkem tarviski. Kui meil riigina on soov säilitada võimalikult paljudes kohtades haiglaid, siis lahenduseks pole nende mehitamine abiarstidega. Peame leidma võimaluse, et neis haiglates ka arstid säilitada.