Raimond Kaljulaid NATO peasekretäri valimisest: kui me põikleme, siis näevad liitlased seda kui jonnimist

Mark Rutte on väga tugev kandidaat NATO peasekretäri kohale. Mitte keegi ei ole seni välja toonud mitte ühtegi väga kaalukat argumenti, miks Eesti ei peaks teda toetama, kui tema suhtes paistab kujunevat liikmesriikide konsensus.

Olen kindel, et USA ja teised suuremad liitlased soovivad NATO-t juhtimas näha eelkõige pädevat inimest, kes on tõestanud, et suudab keeruliste ja eri huvidega partnerite võrgustikus sildu ehitada ja ühisosa leida. NATO ühtsus on ka Eesti huvides.

Tegu on Eesti jaoks üliolulise ametikoha ja valikuga. Peasekretäril on NATO poliitilises juhtimises ning allianssi prioriteetide seadmisel väga suur roll. Sõjaväelaste ülesanded ja pingutuste põhisuunad määratletakse liidrite tasemel poliitiliselt ning selles protsessis on peasekretär keskne kuju.

Kuigi kandidaatide kaalumisel mängib päritolu paratamatult rolli, siis kindlasti ei tohiks see olla määrav. Jutud sellest, kuidas peasekretär peab tingimata tulema idast, läänest, põhjast või lõunast, on kohatud. Euroopas on sõda ja NATO peasekretäri ametisse tuleb nimetada sellele kohale kõige võimekam kandidaat. Kindlasti ei peaks Eesti enda suhtes kultiveerima mingit alaväärsuskompleksi, nagu oleks meie võimalikud kandidaadid kõrvale praagitud päritolu tõttu. See on naeruväärne. Eesti on samasugune NATO liitlane nagu kõik teised. Punkt.