Mari-Vivian Ellam: paneks lapsed maakooli, aga maal pole kuskil elada

PÄEVA FOOKUS | See ei ole paratamatus, et väikekoolid peab sulgema ja maapiirkonnad surevad välja. See on pea 100%-liselt prioriteetide küsimus.

Umbes 8 aastat tagasi töötasin Kiltsi põhikoolis õpetajana, olin värskelt abiellunud ja hakkasime abikaasaga otsima püsivat elukohta, mis oleks mu töökohale lähedal. Olen ise kasvanud üles Tallinnas 9-korruselises paneelmajas ja unistus maal elamisest on mind saatnud nii kaua, kui end mäletan. Kui 29-aastaselt lõpuks Tallinnast ära kolisin ja Kiltsi mõisakooli õpetajaks läksin, tundsin end lõpuks justkui kodus. See paik oma looduvaadete, vaikuse ja rahuga võitis jäägitult mu südame. Samuti oli tuntav positiivne mõju vaimsele tervisele.

Nüüd, ligi kümme aastat hiljem, on mul neli last ja elame perega Tapal. Vahel ikka unistan, et võiks elada ikka rohkem looduse keskel ja nii tore oleks, kui lapsed saaks käia väikses maakoolis. Mis läks valesti? Miks me ei ela Kiltsis, mis oli minu esimene eelistus, ja miks väike maakool ühe suurpere lastest nii-öelda ilma jäi? Põhjus on väga lihtne – me ei leidnud sobivat elukohta.

Me otsisime aktiivselt, meie kohalikud sõbrad-tuttavad levitasid sõna ja uurisid oma tuttavatelt, panime isegi ajalehte kuulutuse. Loomulikult vaatasime üle kõik kinnisvaraportaalide kuulutused. Aga ei midagi sobivat.