Pipi-Liis Siemann: kui eesti keeles pakutavad hüved ja teenused ei motiveeri keelt omandama, on see selge oht emakeele säilimisele

Tegelikult ei ole eesti keelt tarvis ka ülejäänud Eestis väga paljudes eluvaldkondades - helistades teenusetelefonile, kuuleme vastuseks: eestikeelseks teenindamiseks valige üks, venekeelseks teenindamiseks valige kaks.

Kadakasaksad pidasid omal ajal peenemaks kombeks saksa keelt purssida. Tasapisi on meie hulka tekkimas inimesed, kes on vaimustuses, kui nende väikelapsed emakeele omandamise kuldajal multifilmide mõjul hoopis vigases inglise keeles kommi küsivad või muid soove väljendavad.

Sellist olukorda soosides jõuavad alusharidusse ja koolipinki lapsed, kel on üliväike sõnavara ning kes vajavad lisaabi eesti keele omandamisel. Oleme eestlastena küll uhked oma kiire muutustega kohanemise ja maailmakodanikuks muutumise üle, kuid võõrkeeli õppides peaksime kindlasti ka üksikisiku tasandil tähtsustama meie emakeele väärtust.

Veel tõsisem mure on minu arvates meie riigikeele kõrval vaikimisi ruumi hõivanud venekeelne paralleeluniversum. Kui eesti keeles pakutavad hüved, kultuurielamused ja vajalike avalike teenuste kättesaadavus ei motiveeri keelt omandama, on see selgeks ohuks meie emakeele säilimisele. Nii on juhtunud Ida-Virumaal, kus keele omandamise motivatsioon on madal ning tunnetatakse, et eesti keelt ei ole tarvis, sest igapäevaelu käib vene keeles.