Vootele Päi: Macron mängis Kallase kombel välispoliitikaga siseoponendid nurka. Eestile ja Ukrainale on see igati kasulik

Prantsusmaa sisepoliitikat ning Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades tasuks meil pigem loota, et Macroni käiguvahetus töötab.

Muutus Macroni ja Pariisi retoorikas Ukraina toetamise küsimuses tuli paljudele ootamatult, kuid teataval määral on see seletatav Prantsusmaa sisepoliitikaga. Mõneti sarnaselt Kaja Kallasega viib Macron Euroopa Parlamendi valimiste eel põhiteema sisepoliitilistelt ja maailmavaatelistelt küsimustelt oma koduväljakule: parem- ja vasaktiivaga toimetulekuolme üle jagelemise asemel seab ta fookusesse Euroopa väärtused ja tuleviku ning Prantsusmaa selle keskmes. See ehmatab kõiki, ärritab sakslasi - aga on meile ja Ukrainale kindlasti pigem positiivne.

Viimastel nädalatel toimunud muutusega Pariisi retoorikas on viimnegi prantslaslikult diplomaatiline joon Ukraina küsimuses hüljatud. Iseasi, kas siin on tegu pelgalt ootamatu ärkamisega või mängib siin oma rolli sisepoliitiline dünaamika. Nimelt on Macroni valitsuse toetus olnud juba pikemalt surve all ning seda mitmetel põhjustel. Küllap olulisim neist on see, et Macroni erakond Renaissance on edu saavutanud mängides pidevalt tsentris vastavalt hetkeolukorrale eri tiibadel – kord flirtides rohkem progressiivse vasakpoolse valija; siis jälle konservatiivsema tiiva valijaga. Võrrelduna Eestiga võiks ehk mõnes mõttes tegu olla Eesti 200 õnnestunud versiooniga.