INTERVJUU | Vene „valimistelt“ kõrvale tõrjutud Jekaterina Duntsova loodab, et tal lubatakse asutada partei

Detsembris Vene presidendivalimistelt kõrvale tõrjutud Jekaterina Duntsova põhjendab katset luua uus liberaalne partei sellega, et inimestel on vaja isiklikult osaleda millegi ülesehitamisel.

„Me elame olukorras, kus iga sõna võib viia vanglasse,“ tunnistab poliitik intervjuu lõpus. Hoolikalt sõnu valiva Duntsova väitel usub ta Vene korravalvurite inimlikkust ja loodab, et tema partei asutamiskoosolekut ei takistata lõputult.

„Erakond Koidik peaks olema midagi unikaalset, ebatavalist, midagi sellist, mida kunagi varem pole olnud,“ seletab Duntsova, kui küsida, mispoolest erineb tema asutatav partei Jablokost või samuti diskvalifitseeritud Boriss Nadeždini erakonnast Kodanikualgatus. „Mõte liituda parteiga, mis on sama juttu rääkinud aastaid, võib mõnele ehk mingil määral sobida, aga enamik tahab osaleda uue struktuuri loomisel.“

9.-10. märtsil oleks pidanud toimuma partei Koidik asutamiskoosolek, aga selleks ei õnnestunud ruume rentida. Nüüd peate uuesti otsima kongressiks sobiva koha ja kuupäeva, kusjuures see tuleb registreerida vähemalt kuu aega ette. Kas teil on ka plaan B juhuks, kui võimud ei luba sel üritusel aprillis-mais toimuda?

Igal juhul peame jätkama partei ülesehitamist. See on loomulik protsess ja käib vastavalt seadusele. Asutamiskongressi korraldustoimkonna volitused kehtivad aasta aega. Ma ei usu, et asutamiskoosolekut on võimalik takistada kõikjal riigis. Saame selle pidada Moskva asemel mõnes teises linnas, nii et leiame võimaluse ja ei anna alla.

Teil on üsna konkreetne plaan: enne maikuud tuleks registreerida partei piirkondlikud esindused enam kui pooles regioonidest, et saaksite seaduse järgi seada üles kandidaadid septembris toimuvatele valimistele. Kui sellest tähtajast ei õnnestu kinni pidada, siis millise poliitilise jõuga oleksite valmis jõud ühendama, kuni uus erakond luuakse?

Kõiki esindusi enne juunit registreerida ei jõuaks me mingil juhul, seega võtame toimuvat mõistlikult. Muidugi oleme juba kokku leppinud Andrei Netšajevi Kodanikualgatusega, et toetame neid septembri piirkondlikel valimistel. Neid toetajaid, kes soovivad valimistel üles astuda, kutsume kandideerima kas üksikkandidaatidena – loomulikult Koidikut mainides – või Kodanikualgatuse ridades. Me muidugi ei sunni kedagi kandideerima, aga kui inimesed on valmis selles protsessis osalema, siis Kodanikualgatus on hea valik.

See on vastastikku kasulik. Kuna Kodanikualgatuse kandidaati Boriss Nadeždinit presidendivalimistele ei registreeritud, on erakonnal nüüd vaja järgmisel kahel aastal esitada oma kandidaadid enam kui pooltes regioonides. Koostöö tuleb edukas. Põhimõtteliselt on Kodanikualgatus meile vaadetelt ja väärtustelt kõige lähedasem.

Kirjutate oma pöördumises potentsiaalsetele parteiliikmetele nii: „Kümned miljonid venelased, kes toetavad riigi rahumeelset ja demokraatlikku arenguteed, on oma häälest ilma jäänud: ükski erakond ei esinda ega taha meid esindada.“ Paratamatult tekib küsimus: mis teile ei sobi sellesama Kodanikualgatuse või ka Jabloko juures, kes on viimasel kahel aastal käinud valimistel just rahu ja vabaduse ideedega?

Selle avalduse tegin pärast seda, kui ülemkohus keeldus rahuldamast mu edasikaebust valimiskomisjoni otsuse vastu minu kui kandidaadi algatusgrupi registreerimisest keelduda. Selleks hetkeks oli juba selge, et Jabloko ei hakka mind presidendikandidaadiks esitama.

Olemasolevatest parteidest rääkides on põhimõtteliselt nii, et inimeste jaoks on praegu väga tähtis osaleda ise millegi ehitamise protsessis. Mitte liituda mingi parteiga, mis on eksisteerinud aastaid ja omab teatud tausta, vaid võtta osa ühinemisprotsessist. See pole inimeste jaoks vähem tähtis kui uue partei sisuline tegevus. Erakond Koidik peaks olema midagi unikaalset, ebatavalist, midagi sellist, mida kunagi varem pole olnud. See ei oleks niivõrd partei kui selline, vaid inimeste ühendus, kes on mures oma riigi pärast, kes mõtlevad rahust ja sellest, et Venemaa oleks õnnelik, nagu hüüdsid paljud Aleksei Navalnõi matustel järjekorras seisnud inimesed.

Venemaa hakkab olema õnnelik! See on praegu peamine idee, mis Koidiku ümber koondunud inimesi ühendab. Mõte liituda parteiga, mis on sama juttu rääkinud aastaid, võib mõnele ehk mingil määral sobida, aga enamik tahab osaleda uue struktuuri loomisel.

Mainisite Aleksei Navalnõi matuseid, kus ka ise 1. märtsil kohal käisite. Kas inimesed rääkisid seal, et tulid ainult sellepärast, et see on ohutu? Või oleksid nad valmis teistsuguses olukorras ka protesti väljendama?

Kõigepealt seisime sabas kiriku juures, aga seal oli ärasaatmine väga lühike, umbes 40 minutit. Siis läksime koos kõigi ülejäänutega surnuaiale ja seisime haua juures järjekorras.

Üldiselt on Venemaal meeleavaldused rahumeelsed. See on fakt. Kui vaadata meeleavaldusi Pariisis, kus kõik lõppeb märatsemise, rehvide põletamise ja akende purustamisega, siis meie inimestel selliseid ülesandeid ei ole. Venelased käivad päriselt rahumeelselt meelt avaldamas. Neile on oluline, et neid ära kuulataks.

Märgiksin, et inimlikus plaanis on olukord muutunud. Kordonis seisnud märulipolitsei ja rahvuskaart kohtlesid Aleksei Navalnõiga jumalaga jätnud inimesi üsna tsiviliseeritult ja lugupidavalt. Seda märkisid paljud. Mingit kavatsust vastasseisu provotseerida ei olnud. Seda on väga oluline märkida, kuna nad nägid ka seda, et inimesed ei tulnud „USA riigidepartemangu rahade“ pärast. Nad veendusid, et inimesed tulevad siiralt. Ja meie nägime, et neil ei ole soovi vastasseisuks tavaliste tsiviilisikutega. Selle mõistmine on praegu ilmselt väga oluline, et meil on tõesti mõned ühised väärtused. Kahjuks on olukord traagiline, aga oleme kõik endiselt inimesed.

Kui hinnata 1. märtsil toimunut ja fakti, et võimud siiani ei takista Navalnõi hauale lillede panekut, siis kas see on pigem opositsiooni jõudemonstratsioon või näitab pigem võimude paindlikkust ja soovi mainekahju vältida?

Esiteks eeldan, et võimud ei saanud päris hästi aru, mis juhtuma hakkab. Ilmselt nad arvasid, et nüüd on kohale tulemas kõige rohkem 500 inimest. Kui sellist rahvamassi nähti, tuli hakata operatiivsemalt tegutsema.

Valitsusametnike seas on tõesti palju neid, kes ei ole absoluutselt huvitatud vastasseisust inimestega, kes tulid lilli tooma. Kui rääkida kohaletulnute üldisest meeleolust, siis oli 1. märts nagu déja vu 2012.-2013. aasta meeleavaldustest. Inimeste meeleolu on tõesti muutunud. Nad ei taha karmi kätt ja agressiooni. Kui mõnest mööduvast autost karjuti „Paras talle!“, siis reageeris mõni kohalolnu väga teravalt, aga rahustati kohe teiste poolt maha. Kõik ütlesid: „Me ei ole siin selleks, et kedagi süüdistada.“ See tähendab, meie meelekibedus ei tohi tekitada vastasseisu võimudega.

Varem protestimeeleavaldustel käies lahkusin enne, kui algas vastasseis ja ei näinud, kus see kurja juur asub. Nüüd olen veendunud, et inimesed ise ei taha, et neid nähtaks negatiivses valguses. 1. märtsil kogunenud kehastasid suurt jõudu. Samas on selle jõu eesmärgid mõnevõrra lahknevad. Kohaletulnud tahtsid, et kõik näeks, kui palju erinevate vaadetega inimesi on esindatud.

Kirjutasite oma Telegrami-kanalis: „17. märtsil kell 12 lähen toetama võimuvahetust, tegelikke valimisi, normaalset elu, et meie riigi ja meie kõigi tuleviku määraksime me kõik koos, mitte ainult üks inimene. Tulge, kutsuge oma sõbrad ja kui tänaval ei saa, siis kohtume valimisjaoskonnas!“ Kas see tähendab, et te kutsute oma inimesi osalema aktsioonis „Lõunal Putini vastu“?

Minu retoorika on veidi erinev. Mulle ei meeldi sõnad „vastu“, „võitleme“ ja nii edasi. Me elame olukorras, kus iga sõna võib viia vanglasse. Jah, ma ühinesin „Lõuna“-kampaaniaga, aga minu fraas on veidi teistsugune: „Lõunal võimuvahetuse poolt.“

Tahan, et inimesed tuleksid esiteks lihtsalt valima ja teiseks, tunneksid, et nad ei ole üksi. Kui samasugused inimesed tulevad 17. märtsil kell 12 valimisjaoskonda, siis see mõjub toetavalt. Nad näevad, et selliseid inimesi on palju, täpselt nii nagu Navalnõi matustel.