ÜLEVAADE | Mõttekoda: Vene armeereformid ei ole mõeldud Ukraina vastu, vaid sõjaks NATO-ga

Venemaa relvajõudude reformide eesmärk on toetada Ukrainas toimuvat sõda ja arendada Venemaa konventsionaalse sõja võimekust, et valmistuda võimalikuks konfliktiks NATO-ga.

Delfi avaldab väljavõtte USA mõttekoja sõjauuringute instituudi raportist, kus räägitakse Venemaa ettevalmistustest sõjaks NATO-ga. Tegu on mitteametliku tõlkega, mille täpsust ei ole ISW omalt poolt kontrollinud, raporti originaalteksti leiab siit.

Rahanduslikud, majanduslikud ja sõjalised indikaatorid viitavad, et Venemaa valmistub suuremahuliseks konventsionaalseks sõjaks NATO vastu – mitte otsekohe, ent tõenäoliselt lühema ajavahemiku jooksul, kui osa lääne analüütikuid on esialgu eeldanud.

19. märtsil kohtus Vene president Vladimir Putin riigiduuma fraktsioonide juhtidega ning tutvustas oma viienda ametiaja prioriteete. Putin rõhutas vajadust jätkata Vene majanduse arendamist ja 29. veebruaril föderatsiooninõukogu ees peetud kõnes väljakuulutatud sotsiaalprogrammide laiendamist.

Kohtumisel ütles Putin, et nägi Leningradis ja hiljem Peterburis töötades oma silmaga, kuidas rahvaesinduste kaadriotsuseid tehti pidevalt ärihuvidest lähtudes – ehkki tõenäoliselt teenis ta ka ise Peterburi aselinnapeana ja välissuhete komitee juhina töötades illegaalsete hankelepete ja litsentside pealt arvestavaid komisjonitasusid.

Putin kutsus riigiduuma fraktsioonide juhte üles tegutsema riigi, mitte korporatsioonide ega parteide huvides, rõhutades vajadust edutada inimesi vastavalt nende oskustele ja pädevusele. Vene eliiti kritiseeris ta ka oma 29. veebruari kõnes föderaalnõukogule, öeldes, et tegelik eliit pole mitte need inimesed, kes 1990ndatel taskuid täitsid, vaid hoopis Venemaale lojaalsust tõendanud töölised ja sõjaväelased.

Tõenäoliselt üritab Putin luua tingimusi Venemaa pikaajalise finantsolukorra stabiliseerimiseks, millega kaasnevad valitsussektori senisest suuremad kulutused. Ta saadab signaale, et pikaajalise finantsstabiilsuse huvides peavad jõukamad töösturid-silovikud (poliitiliselt kaalukad jõuametnikud) vähemalt mingil määral kahju kandma. Tõenäoliselt mõistab Putin, et töösturitest silovikkude rahaline pitsitamine seab nendega sõlmitud poliitilised sidemed ohtu ning ta üritab seetõttu tagajärgi leevendada.

Otsene finantskriis Venemaad ilmselt ei ohusta ning kõige suurem muutus Vene eelarvepoliitikas on olnud sõjaliste kulude kasv. Suure tõenäosusega keskenduvad jõupingutused Venemaa finantstuleviku tagamiseks seetõttu pigem pikaajalistele tingimustele kui pakilistele finantsprobleemidele. Venemaa jätkab jõupingutusi rahvusvahelistest sanktsioonidest möödahiilimiseks. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul kasvab Venemaa SKT tänavu 2,6% ning eelmisel aastal kasvas see kiiremini kui ühegi G7 riigi majandus.

Poola president Andrzej Duda ütles 20. märtsil CNBC-le antud intervjuus, et Putin teeb jõupingutusi Venemaa üleminekuks sõjamajandusele ning eesmärk olevat saavutada võimekus NATO ründamiseks juba 2026. või 2027. aastal. Duda viitas Saksamaal valminud uuringutele, täpsustamata allikat. Taani kaitseminister Troels Lund Poulsen ütles 9. veebruaril, et viimaste luureandmete järgi plaanib Venemaa rünnata mõnd NATO riiki kolme kuni viie aasta jooksul, ehkki NATO 2023. aasta hinnangus olevat arvestatud pikema ajaraamistikuga.

Arvestatava Vene konventsionaalse sõjalise ohu taastamiseks kuluv aeg sõltub suurel määral sellest, kui palju finantsvahendeid on Putin valmis sõjandusele pühendama. Putin valmistub nähtavasti ohuks, et tema suhted jõukate Vene tegelastega halvenevad, ja samuti teatatakse järjepidevalt uutest plaanides Vene relvajõudude laiendamiseks. Kuna muud seletused puuduvad, on kõige tõenäolisem see, et Putini katsed Venemaa majandust ja rahandust stabiliseerida on seotud Venemaa rahaliste ja sisepoliitiliste ettevalmistustega võimalikuks suuremahuliseks konfliktiks NATO-ga, mitte üksnes pikemaajaliseks sõjaks Ukrainas.

Venemaa relvajõud jätkavad struktuurireforme eesmärgiga toetada Ukrainas toimuvat sõda ja arendada samal ajal pikemas plaanis Venemaa konventsionaalse sõja võimekust, et valmistuda võimalikuks suuremahuliseks konfliktiks NATO-ga.

Vene kaitseminister Sergei Šoigu rääkis 20. märtsil ministeeriumi juhtkonnale peetud kõnes käimasolevatest reformidest, mille eesmärk on Venemaa lahinguvõime parandamine. Šoigu teatel on Venemaa rajanud Dnepri jõe flotilli, kuhu kuulub ka jõelaevade „brigaad“. Dnepri flotill on ajalooline nimi, mida on kasutanud erinevad spetsialiseeritud jõeüksused Vene-Türgi sõdade (1735–39 ja 1787–92), Vene kodusõja ja teise maailmasõja ajal. Tegu on esimese korraga, kui Vene sõjalised ametnikud on kinnitanud, et Dnepri flotill moodustatakse ka Ukraina-vastase sõja tarbeks.

Kõige tõenäolisemalt hakkaks Dnepri flotill paiknema Hersoni oblastis ja tegema koostööd Dnepri väegrupeeringuga. Tõenäoliselt hakkab see tõrjuma Ukraina reide üle jõe ning takistama Ukraina katseid Hersoni oblasti vasakul ehk idakaldal piiratud suurusega üksusi hoida. Dnepri flotilli suuruse ja relvastuse kohta pole täpseid andmeid, ent Vene relvajõudude juhatuse plaan võib olla seda kasutada üle jõe toimuvate reidide toetamiseks ning dessantideks Ukraina kontrollitud paremale ehk läänekaldale.

Vene ja Ukraina allikate kinnitusel korraldasid Vene väed 13. märtsil Hersoni oblasti läänekaldal piiratud ulatusega reidi ja tegid seal ajutise maabumise. Dnepri jõe flotill võiks sellistele jõeületamise katsetele tõsiseltvõetavat toetust pakkuda. Tõenäoliselt ei ole flotillil praegu piisavalt elavjõudu ja tehnikat läänekaldale suuremas mahus Vene vägede toomiseks või arvestatavate alade taasokupeerimiseks Hersoni oblastis. Uue üksuse loomine piirkonnas võiks aga sundida Ukrainat kasutama oma elavjõu ja tehnika nappe reserve teljel, kus pärast 2022. aasta novembrit on sõjategevus olnud suhteliselt väheaktiivne. Dnepri jõe flotill võib sundida Ukraina väejuhatusele peale keerulised otsused reservide kasutamisel, samal ajal kui suurtükimoona ja muu kriitilise tähtsusega varustuse hulk on piiratud.

Šoigu mainis ka erinevaid jõupingutusi, mida Venemaa teeb oma konventsionaalsete sõjaliste võimete arendamiseks. Tõenäoliselt on need pigem osa Venemaa pikaajalistest ettevalmistustest sõjaks NATO-ga kui seotud Ukraina-vastase sõjaga. Šoigu sõnul on Venemaa moodustanud uue armeekorpuse (tõenäoliselt kas praegu Karjalas moodustatav armeekorpus või siis Hersoni oblastisse paigutatud 40. armeekorpus) ja uue motoriseeritud laskurdiviisi (tõenäoliselt viide 67. motoriseeritud diviisile, mis tegutseb 25. ühendarmee koosseisus Harkivi ja Luhanski oblasti piiril).

Šoigu väitel plaanivad Vene relvajõud 2024. aasta lõpuks moodustada veel kaks ühendarmeed, 14 diviisi ja 16 brigaadi. 2023. aastal formeeriti Venemaal kaks armeed ehk 25. ja 18. armee. Pole selge, kas Šoigu kommentaar tähendab, et tänavu moodustatakse neile lisaks veel kaks armeed. 2023. aasta jaanuaris oli Šoigu teatanud, et Venemaa moodustab ka kolm uut motoriseeritud laskurdisiivi, kaks uut õhudessantdiviisi ja et seitse motoriseeritud laskurbrigaadi reorganiseeritakse diviisideks.

20. märtsi kõnes ei rääkinud Šoigu eraldi õhudessantdiviisidest ja laskurdiviisidest, nii et tõenäoliselt pidas ta silmas, et lisaks 2023. aasta jaanuaris väljakuulutatud 12 diviisile (st niihästi õhudessantväed kui ka motoriseeritud jalavägi) moodustab Venemaa veel kaks diviisi.

ISW hinnangu järgi ei ole Venemaal endiselt piisavalt elavjõudu, sõjalist taristut ega väljaõppevõimekust, et lähiajal või keskpikas perspektiivis oleks võimalik uute armeede loomiseks asjakohaselt mehitada mitu täiesti uut diviisi. Tõenäoliselt on need reformid aga mõeldud pigem Venemaa pikaajalise sõjalise võimekuse arendamiseks ja vastasseisuks NATO-ga, mitte uute üksuste kiireks loomiseks ja mehitamiseks armee tasandil.

Ka Vene kaitseministeeriumis jätkuvad kaadrimuudatused võivad olla märk, et Venemaa valmistub pikas perspektiivis uueks konfliktiks. Šoigu tutvustas 20. märtsil alluvatele uut kaitseministrit logistika alal, kelleks sai kindralleitnant Andrei Bulõga. Sellega sai kinnitust kaitseministeeriumi 11. märtsi esialgne teade Bulõga ametissenimetamisest. Bulõga juhitud Venemaa relvajõudude logistikastaap peaks korraldama ja koordineerima Vene vägede logistikatoetust nii rahu- kui sõjaajal.

Tõenäoliselt ei aita Bulõga ametissenimetamine lähemas perspektiivis lahendada Vene vägede logistika- ja varustusprobleeme Ukrainas, ent on võimalik, et tema korraldatud reformid hakkavad logistikastaabile mõju avaldama keskpikas ja pikas perspektiivis. Tõenäoliselt teeb Bulõga oma staabile ülesandeks tegeleda logistikaküsimustega, mis toetaksid relvajõududes toimuvaid reforme ja looksid tingimused Venemaa pikaajalise konventsionaalse lahinguvõimekuse arendamiseks.