Rohi oli Eesti Päevalehe algusaastatel palju rohelisem ja taevas sinisem, aga tehnika kehvem. Neid häid ja veel paremaid aegu meenutavad 1995. aastal Eesti Päevalehega liitunud Kärt Anvelt (toonane Karpa) ja 1996. aastal majandustoimetusse tööle tulnud Aare Reivart.
Kärt Anvelt (K. A.): Mind võeti noore tudengina 1994. aasta mais tööle äsja erastatud Rahva Häälde, mille peatoimetaja oli Peeter Tali ja uudistejuht Kalle Muuli. Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna seinal oli kuulutus, et otsitakse reportereid ning nii ma Tallinnasse sõitsin ja end uljalt välja pakkusin. Mu kohese palkamise põhjus oli muidugi ainult see, et kogenud ajakirjanikke polnud sellel ajal kusagilt võtta ja kellegagi pidi leht ju alustama. Olin toona 21-aastane, kogenematu ja ühegi allikata tudeng. „Mine riigikokku, otsi seal üles Meelis Atonen ja ütle, et Muuli saatis sind selle ja selle küsimusega,“ ütles Kalle mulle 1994. aasta mais minu esimesel töönädalal. Pisut hiljem lisas ta: „Kui parlamendis oled, räägi veel ka selle inimesega ja küsi dokumente.“ Mina: „Aga Kalle, sa saatsid mind riigikokku, kuidas ma parlamenti veel jõuan siis?“ See iseloomustab minu ja teiste meie toonaste algajate reporterite alguskuude taset. Aga Peeter ja Kalle olid superjuhid ja õpetajad, kelle käe all sain kohe hoo sisse ja samal suvel, mõni kuu hiljem, tundsin end poliitikute keskel juba nagu kala vees. Keeleliselt ja moraalselt aitasid aga meie suurepärased ja inimlikud toimetajad Ene Poll ja Eva Tammsaar.
