„Peremees! Peremees!“ tuleb karjane suure jooksuga. „Keegi on biolaguneva prügi konteinerisse klaastaarat pannud!“
Vargamäe Andres jätab pooleli oleva töö katki ja läheb kiirel sammul koos karjasega seda järjekordset pahategu vaatama. Sest mitte esimest korda ei satu Mäe Andrese korrektselt ja kõiki direktiive järgides sorteeritud prügi hulka sootuks võõrast ja sobimatut rämpsu. Seda tuleb ette sageli, peaaegu üle päeva, ja Andres teab hästi, keda nurjatus teos süüdistada.