KULTUURIBIIT | Kunstnik Kristel Zimmeri playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis noor kunstnik Kristel Zimmer, kes on laupäeval Sakala 3 teatrimajas esietenduva Mart Kangro autorilavastuse „Inimese anatoomia“ kunstnik ja dramaturgiline tugi.
Kristel Zimmer on teatris Ekspeditsioon (Sakala 3 teatrimajas) 30. märtsil esietenduva Mart Kangro autorilavastuse „Inimese anatoomia“ kunstnik ja dramaturgiline tugi. Zimmer tegutseb peamiselt performance’i ja video, aga ka teatri, heli, fotograafia ja filmi alal. Ta ühendab oma töös lihtsaid elemente nagu rütm, vorm ja järjestused, et uurida, õppida ja kasutada kunstiliste elementide keelt.
Zimmer jagab muusikat ja kirjutab sellest järgmiselt (kuulata saab ka siit):
„Kirjutan mõnest oma praegusest lemmikartistist, selle asemel, et ainult lugusid soovitada. Orienteerun muusikas eelkõige inimeste ja kollektiivide kaudu. Inspireerituna „Inimese anatoomiast“ (1974, kirjastus „Valgus“) kirjeldan nende lugusid seoses kehaga.“
Daniel Lopatini loomingut tunnen kui oma parema käe viit sõrme, aga auditiivse täpsuse huvides - sellel kämblal on pigem 50 sõrme ja igal sõrmel on 50 sõrme, millel kõigil on omakorda 50 sõrme. „END OF LIFE ENTERTAINMENT SCENARIO #1“
Haircuts for Men on mu maks, sest ta filtreerib välja kõik toksilise. „Sorrow is Bitter“
Burial on vasak käsi. „Stolen Dog“
Erik Leedjärve pala on sõrmeotsad surutud ribide vahele, sest juba esimese kolme sekundiga hakkan ma naerma. „Küll on lainte hiilgus ilus“
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Headache on sõnad mu suust ja sisekõne, sest suure tõenäosusega pole see lüürika tegelikult inimese poolt loodud. „The Thing with the Rabbit“
William Basinski on keha düsmorfia, sest see paneb mind end tundma suuremana, kui tegelikult olen. „El Camino Real“
Asa Chan & Junray on juuksed - ma kammin neid täiega. „Tremolo“
Joonatan Kivi muusika kasvatab mu kõrvadele juured ja viskab nendele leili. @ (fka „a cavers worst case scenario“)
Wolfgang Voigti lood on nagu mu jalad - kui ma annaks neile täieliku vabaduse mind kanda, siis oleksin praegu kuskil kauges tundmatus kohas. „!Robert Schumann / Clara Wieck“
