Seda enam on tal olnud aega ehitada üles oma isiklikku muusikalist Tartut, mida ta on teinud üle kolmekümne aasta – alates päevast, mil tuli kokku Jäääär, kus ta kuni 2008. aastani kaasa lõi. Paralleelselt Jäääärega ja hiljemgi tegutses InBoil ka omaenda bändis inBoiler, samuti ansamblites Jääboiler ja Külm Mai. Osalt nende ansamblite liikmed kattusid, mis meie väikse muusikute kogukonna puhul on igati tavaline, osalt ka mitte. Seevastu ühtis selgelt bändide muusikaline käekiri – ikka seesama lüüriline, pisut nukra kõlaga autorilaul, saateks kitarrid, elektriviiul, mõni puhkpill ja trummid.

InBoili vahetu detailitäpsus

InBoili muusika kõlab vahetult ja värskelt. Ometi on InBoil klassika, kusjuures legendaarseks laulikuks tituleeriti ta ajalehtedes juba aastal 1989, mil Eesti oli ametlikult Nõukogude Liit! Üldse tundub InBoili muusika nii hea minekuga, et tahaks öelda – tavaline värk, tee või ise järele. Aga ei ole tavaline. Ja järele ei tee, ükskõik kui palju ka ei üritaks. Vast siin peitubki tema loomingu selgus ja salapära – ükski komponent eraldi ei ole ainulaadne, ent kui kõik detailid kokku saavad, on tulemus kordumatu.

Üks põhjus on kindlasti inBoili hääl – ta ei ole laulja, kes laval valju häälega suuri tundeid endast välja kisendab. Pigem on ta laulev poeet, kes paneb iga kuulaja tundma, et esitab laulu just talle. Ta loob isikliku ruumi – isegi kontserdil, kus on rahvast murdu. Muide, see on olnud InBoili firmanumber aegade algusest. Kirjutab ju Riho Baumanngi ligi 30 aasta eest ajalehes tabavalt, et Inboil on sedalaadi muusik, kelle võimed pääsevad ennekõike esile vahetul suhtlemisel oma kuulajaga. „Senise heliloomingu toel on temast saanud salapäratsev varjus kõndija, kelle muusika mõjub alati huvipakkuvalt,“ ütleb Baumann 1996. aastal.

Politseinikud keelasid Jääboileri Rüütli tänava kontserdi sõnadega: „Punk ei sobi Tartu tänavatele.“

Sama oluline on lüürika, sest inBoili tekstid ei ole iial juhuslikud. Need on narratiivsed lood, pisikesed poeetilised jutustused, milles autor paneb kuulaja tundma, et tekst pole vaid häälikud laulja suus või tähemärgid paberil, vaid iga kuulaja isiklik lugu. Seda maailma on ta killu, laulu ja albumi haaval aastakümneid ehitanud ja kuulajatega jaganud. Oma osa on siin asjaolul, et laulusõnad ei ole lihtsalt kenasti rütmis-riimis, vaid voogavad silpide ja näiliselt juhuslike detailidega, luues mikrokosmoseseid, kuhu on lihtne end unustada.

Nii kuulub InBoil laulvate poeetide hulka, kes tunnevad võrdselt nii muusika kui ka luulekunsti peensusi. Mine võta kinni, on ta ürgandekas või näeb kurjamoodi vaeva – kuid olgem ausad, ega ühte teiseta olla ei saakski. Muide, iroonilisel kombel jäi vabariigi esimesel kümnendil tema lüürilisus mõnel juhul tabamatuks. Nii keelasid politseinikud Jääboileri Rüütli tänava kontserdi sõnadega: „Punk ei sobi Tartu tänavatele.“

InBoili loomingulised juured

Siinkohal on asjakohane meenutada, et InBoil ei tekkinud tühjale kohale, vaid paigutub juuripidi teistegi Tartu poeetide hullka. Enda sõnul tutvus ta juba 1974. aastal legendaarsete luuletajate ja muusikutega nagu Johnny B. Isotamm ja Aleksander Müller. Ise oli ta kõigest 14, vastuvõtlikus eas, mistõttu mõjutas see kogemus oluliselt ka tema hilisemat loomingut. Just Isotamme on InBoil maininud olulise mõjutajana. Tõepoolest võib siin tõmmata mõttelise seose InBoili argise romantika ja teravmeelsuse ning Isotamme peene iroonia ja ajatu inimlikkuse vahel.

Muide, kust on pärit InBoili hüüdnimi? Selgub, et maleva päevilt. Nimelt jõudsid malevakaaslased järeldusele, et mässumeelne Andrus meenutab neile Richard Brautigani raamatu „Arbuusisuhkrus“ samanimelist tegelast.

Albumeid on InBoilil aastakümnete jooksul kogunenud 17, neist suur osa Jääääre ajast, ülejäänud InBoileri, JääBoileri või Külma Mai koosseisus. Sõnameistrina on tema sulest ilmunud ka viis raamatut.

InBoil ja tema bänd esinevad laupäeval, 13. aprillil Hiiu Pubis. Kontsert algab kell 20 ja eelmüügipilet maksab 17 eurot. Pileteid vahendab Piletitasku.