LENNART 95 | Urmas Reinsalu: Meri poliitiline pärand on kaasaegse Eesti vundament

Aastatel 1998 kuni 2001 Lennart Meri kantselei direktorina töötanud Urmas Reinsalu (Isamaa) kirjutab presidendi sünniaastapäeva puhul, miks Meri oli iseseisvuse taastanud Eesti jaoks asendamatu inimene.

On sümboolne, et Lennart Meri sünniaastapäev on samal päeval Eesti NATO liikmeks saamisega. Lennart Meri sõnastatud poliitiline pärand on andnud meie kaasaegsele riigile vundamendi.

Esiteks, õigusliku järjepidevuse kaitse sõjaeelse Eesti Vabariigiga. See võimaldas Eestil juriidiliselt tõmmata selge vahe käsitlusega Eestist kui endisest nõukogude liiduvabariigist.

Teiseks, olemusliku ohu tajumine Venemaalt. Meri ei läinud kunagi kaasa käsitlusega kommunismijärgsest Venemaast kui uuestisündinud ühiskonnast. Oma presidendiajal hoiatas ta Vaba Maailma järjepidevalt üksnes ärilise kasu eest suhetes Venemaaga. Tema veendumus oli ühene: Venemaa imperiaalsed instinktid on säilinud.

Mäletan seda, kui augustis 1999 sai Putin ühe järjekordse soosikuna Jeltsini peaministriks. Meri reageering oli dramaatiliselt murelik.

Tõsi, lõbusama seigana meenutas ta samal päeval mulle, et kui kohtus Peterburi linnapea Anatoli Šobtšakiga Helsingis, siis nad olid saunas ja õlut kandis neile käsu peale ette väike tähelepandamatu mees, Putin. Seda ei saa avalikult enam rääkida, see on nüüd Eesti riigisaladus, naeris Meri.

Meri tajus aega kui kriitilist tegurit Eesti saamisel Läände, Euroopa Liitu ja NATO-sse. Go west! Kõik sisepoliitilised eesmärgid pidid seda suunda tingimusteta teenima. Meil oli ajaaken enne impeeriumi paisumist ja seda tuli kasutada.

Mäletan, kuidas ta kutsus Riigikogu parteide esindajad välja ja lausa pressis neilt välja lubaduse, et riigikaitse kulude eesmärk on 2 protsenti. See oli aastal 1998.

Suurele poliitikule on omane ettenägemisvõime. Juba üheksakümnendate alul tegeles ta sellega, et Läänemere äärsed riigid rajaksid merealused gaasitrassid alternatiivina Vene gaasile. Selle sajandi alul muretses ta Eesti elektrisüsteemi Vene süsteemist desünkroniseerimise pärast.

Mäletan, et möödunud sajandi lõpul kutsus ta Eesti ametkondade juhid kohtumisele Saksa mereväe ülemaga. Me peame oma väikesed laevastikud ühendama, oli tema sõnum. See tehti Eestis ära kakskümmend aastat hiljem.

Tema idee oli näiteks teha Patarei vanglasse kommunismikuritegude muuseum. See projekt on praegu töös. Talle oli omane improviseerimine ning korralduslikult suurte ülesannete sõnastamine käigult.

Mäletan, kui ta andis lahkumise aastal ülesande, et tahab lahkumistuuril kõigi represseeritutega kätt suruda ja anda neile mälestusmärgi. Lisaks tuleb kehtestada riigi poolt soodustused, lisas ta. Mis soodustused, aega on mõni kuu, mida me siit presidendi kantseleist saame inimestele lubada, kelle nimekirjagi meil reaalselt pole, küsisin.

Meri mõtles tükk aega, istus laua taha ja joonistas kaardi, millele kirjutas: märgi saajad saavad riigi ja kohalike omavalitsuste poolt edaspidi soodustused. Jagame kõigile need kaardid! Ma vangutasin pead, kas see riskantne veksel tuhandetele inimestele pole? Küll kehtestatakse, oli Meri kindel. Tal oligi õigus, ma esitlesin ise Riigikogule kaks aastat hiljem sellekohast seadust.

Lennart Meri muutub ajaga meie rahva jaoks suuremaks. Küllap mõtlevad paljud, mida Meri oleks mingis olukorras teinud või öelnud. Öeldakse, et asendamatuid inimesi pole. Tema oli. Seetõttu on täna hea meel tunda rõõmu sellest, et meie rahval oli selline liider.

Lõpetuseks, Meri riigivisiit Türki läinud sajandil. Üliõpilane küsib pärast Meri välispoliitika loengut: mida oleksite teinud ajaloos teisiti? Meri vastus: poleks iialgi avanud Eedeni aia väravaid.