ARVUSTUS | Auschwitzi õudused kinolinal. Laagrijuhi abikaasa pidas massimõrvapaika paradiisiks

Film „Huvivöönd“ näitab, et teise maailmasõja ajal polnud natsieliidi lähikondsed naiivselt propagandavihust pimestatud, vaid võtsidki kogu olukorda kui verist võidupiletit.

Mullu detsembri hakul rändasin Krakówis ja selle naabruses. Ühtlasi käisin ekskursioonil Auschwitzi koonduslaagris, kus on praegu ajaloomuuseum. Giid oli poolakas, 50. aastates mees, kes rääkis, et tema pere juured on sealkandis ja vanavanemad ikka jutustasid, kuidas kohalikud üritasid koonduslaagri vange aidata, riskides nii oma eluga.

„Seal oli üks krematooriumitest, mille natsid sõja lõpus enne põgenemist hävitasid,“ osutas ta. „Siin aga see hoovinurk, kus seina ääres järjepidevalt lasti maha neid mehi, kes olid vähegi julgenud valvuritele vastu hakata.“ Pea kogu tuuri ajal kõneles ta toimunust stoilise rahuga, kuniks astusime ühe värava kaudu laagrialalt välja. Ta vaatas pisut eemal asuva aiaga eraldatud hoovi ja selle taga paistva maja poole. See põlastav ja vihane pilk ta näos ei unune mul kunagi. Tol maatükil elas sõja ajal laagriülem Rudolf Höss oma perekonnaga.