Toomas Alatalu: suurt sõda tuleb suurelt vaagida

Veetsin nädala Tenerifel ehk teises inforuumis – küll samu väärtusi kandvas, ent teistsuguse ajaloo ja tänase poliitikaga ühiskonnas. Tänu arusaadavalt tekkivale võrdlemisele teeb see suure poliitika mõistmise kergemaks. On ju Hispaania üks regionaalsetest liidritest, kes mõjutab NATO ja Euroopa Liidu poliitikat. Nii oma esindaja, ELi välispoliitika juhi Josep Borrelli kui ka valitsuse poliitika kaudu.

Eestis on juurdunud arvamus, et Euroopat juhitakse Brüsselist ja siis, kui seal istuvad koos valitsusjuhid. Nood teevad seda siiski üksnes mõnel korral aastas ja sageli ebaõnnestunult, sest paljud lepped sünnivad alles järgmis(t)el kogunemis(t)el. Vahepealsel ajal aga käib tavaline suurriikide omavaheline poliitmäng, kuhu väiksemaid harva kaasatakse.

Praegu on heaks lihtsaks näiteks Prantsuse presidendi Macroni Brasiilia visiit, mida serveeritakse esmajoones kui edu kliimapoliitikas ehk Amazonase džunglite kaitsmises. Tegelikult nurjas just Pariis EL-Mercosuri kaubanduslepingu sõlmimise ja Macron läks tegema n-ö paremaid tingimusi. Veel olulisem on see, et Macron võttis USAlt-Suurbritannialt revanši Austraaliale allveelaevade ehitamise nurjamise eest – nüüd on nende ostjaks Brasiilia. Suurriik teeb, mis tahab! Ma ei tea, palju kodus räägiti Kaja Kallase intervjuust telekanalile France24, aga seal märkis küsitleja korduvalt Macroni ja Prantsusmaa toetust meie peaministrile. Enne Tallinnast lahkumist sai aga teleekraanilt kuulda, et Macron on lõpetanud Kallase toetamise!?