ARVUSTUS | „Õpetajate toa“ kese on tugev kui teras, lõpp nõrk kui brüleekreemi suhkrukiht

Võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud „Õpetajate tuba“ on orgaaniline, pinev ja väga aktuaalne. Linateosel on tugev sisu, kuid liiga hägune lõpp.

İlker Çataki draamafilm „Õpetajate tuba“ toob vaataja ette loo õigluse nõrkadest kohtadest ja indiviidi hävingust. Värske põhikooliõpetaja Carla Nowak leiab end isiklike uskumuste ja krampliku koolisüsteemi vastuolus, kui üht tema õpilast kahtlustatakse varguses. Tõde jahtides satub ta konarlikule teekonnale, mis paneb Carla ausa natuuri ja head kavatsused proovile. Varga tabamisel peab ta silmitsi seisma kooli bürokraatliku režiimi, mürgise suhtumisega kolleegide, närviliste vanemate ja õelutsevate lastega. Kas Carla suudab õigluse abil mõistatuse lahendada või annab ta järele süsteemi survele ja reedab oma põhimõtted?

Vaikus enne tormi