ARVUSTUS | „Tulnukas 2“. Mitte lihtsalt naljakas ossifilm, see nagu paneb mõtlema ka, noh

Uue „Tulnuka“ eesmärgid on suuremad kui lihtsalt nostalgialaks või ihihi-ahaha verepulm.

Tulnukas, tulnukas, tulnukas… Mis oleks küll Eesti ilma temata? Suhteliselt julgelt võin väita, et „Kreisiraadio“, „Tujurikkuja“ ja „Sõrmuste isanda“ paroodiate kõrval – või isegi nende ees – on Rasmus Merivoo 2006. aasta kultusfilm kõige tsiteeritum teos eesti noorte seas. Ma ei hakka neid ümber kirjutama, enamik neist ei kannata trükimusta nagunii. Ja enamik neist on meile kõigile pähe kulunud ka.

Nüüd on meil siis „Tulnukaid“ kaks. Valdise pääsemine ja Valdise tagasitulek, 18 aastat hiljem. Vahepeal on maailm korralikult muutunud. See, milles Merivoo, Märt Avandi, Ott Sepp ja teised filmi tegid, aga eriti see, kuhu ufo Valdise taevast kukutab. Kui esimene „Tulnukas“ viis kahetuhandendate ossikultuuri groteski piirini, kiirendab teine sellest nitroga üle ja nii kaugele, et hoia ainult kinni ja naudi sõitu, kui julged. Kelle üle me nüüd nalja teeme? Või kelle poolt me oleme? Kellel siis nagu õigus on ja kes need ossid on ja kes need neandertaalid on ja – ah?