KOLUMN | Jürgen Rooste: vastutahtsi hümniteotaja kaitseks. Ka halb kunst peab olema vaba

Kunstnikel (ja humoristidel) peab olema võimalus oma loomingus töötada ka väga keerulise, õrna, püha materjaliga

Eesti on üks vabamaid maid maailmas. Sa võid öelda peaministrile või linnapeale, et ta on kõnts – ja sinuga ei juhtu midagi. Igasugustes mõtte-, sõna- ja pressivabaduse edetabelites oleme ikka kõrgeid kohti hoidnud, tänini. Meil on asjad suhteliselt hästi, isegi kurjad ähvardajad-pröökajad asuvad veel üsna ohutus ruumis, kuni politseil(e) just tõestada ei anna, et nende sõnade taga on tõeline kavatsus või teostatav ähvardus.

Tõsi, on ilmselgeid ohumärke – arvata võib, et hakkame nende mõõdikute järgi mõnevõrra langema, kui viimased andmed arvesse võetakse. Kindlasti ei mõju pildil hästi Valdar Parve mahasurumine peaministri jõuka abikaasa poolt – lause, mille eest karistada saadi, ei olnud ilmselgelt faktiväide, vaid pigem provokatsioon ja arvamus. See loob ohtliku pretsedendi, kus eliit oma positsiooni ja rahakoti varal sunnib kriitikud vaiki… (olgu neil siis õigus või mitte.)