ARVUSTUS | „Meie aasta Indoneesias“. Elu võimalikkusest pärast lahkuminekut

Kanal 2 reisisaade „Meie aasta Indoneesias“ pakub puhast meelelahutust: kvaliteethuumorit, lahedaid tegelasi, sekka ka lihtsas keeles värskeid teadmisi. Ja peenisetorbikuid (või vähemalt nalju neist).

Võta kaks teismelist ja mõni aasta tagasi lahku läinud vanemad. Näib, et tulemuseks ei peagi olema katastroof. Kui Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar ning kaksikud Andres ja Kristjan esimest korda maailma avastama läksid, olid poisid kolmesed ja ette võeti Siber. Kiire meeldetuletus: perekond läks Eestist 6000 kilomeetri kaugusele elama seetõttu, et Arbo hakkas sealsest vissarionlaste ususektist dokumentaalfilmi väntama.

Sealt saidki tegijad endale kindlad fännid, kes nende tegemistele edaspidigi kaasa elasid. Seda nii heas kui ka halvas, aastate jooksul rännati näiteks Austraalias, Aafrikas ja Iraanis, katsetati ka võltsdokumentaalsarjaga, paisates 2021. aastal eetrisse sarja „Tuuli Roosma mees“. Paraku ei leidnud see nii palju head tagasisidet kui reisisaated ja selle vaatamine jäi siinkirjutajalgi pärast kahte-kolme osa soiku. See-eest mäletan, et tosina aasta eest Austraalias viibides üritasin sealsete kohalike eestlastega ajakavas paraja augu leida, et koos „Meie aastat Siberis“ vaadata.