Kuldsed pisarad ja tardunud liigutused. Staarfotograaf Elizaveta Porodina vilkad kontrastid udupeenes fotounelmas
„Fotograafina leian end vahel olukorras, kus inimene ei taha maski maha võtta. Just uuele põlvkonnale meeldib oma kaubamärki kontrollida, nendega on raske koostööd teha,“ ütleb tunnustatud fotograaf Elizaveta Porodina.
Sel ajal, kui talvine vaikelu Tallinna enda tugevasse, väsimatult võimsasse haardesse mässis, möllas Fotografiska kolmandal korrusel värvide joovastav kiretorm, mis mõjus talvekuude lõputa halluses erakordselt ergu laenguna. Tänapäeva moefotograafia superstaar, moetööstuses kõrgelt hinnatud ja juba selgi aastal kaks Vogue’i esikaant pildistanud fotograaf Elizaveta Porodina meelitas eestlasi kaema oma haldjalik-unenäolist pildimaailma, mis on Fotografiskas üles seatud veel 14. aprillini.
Porodina on iseõppinud fotograaf, kelle teekond oma kutsumuse leidmiseni on olnud kõike muud kui tavaline. Kunst ja maalikunst olid Porodina sõnul tema elus alati kohal ja juhatasid teda läbi keeruliste eluperioodide, eriti ajal, mis järgnes Venemaalt Saksamaale kolimisele. Ent omaenda loovat külge hakkas fotograaf lähemalt avama alles pärast põgusat karjääri kliinilises psühholoogias, fookusega söömishäiretel. Esialgu vaid oma tuttavaid ja juhuslikku eluolu fotole jäädvustanud Porodina jäi silma mitmetele disaineritele ja tänu nende kampaaniate pildistamisele rullus Porodina ees lahti moefotograafia põhjatult külluslik maailm.
Kuidas eelistad ennast tutvustada?
Arvan, et olen kunstnik – see on kõige avatum ja õigem ettekujutus sellest, mida ma teen.
Kuidas suhtud sellesse, kui sind nimetatakse moefotograafiks?
See on täitsa okei, juhul kui ma ei tunne, et selle määratluse andja surub mind kitsasse raamistikku ja esitleb mind selle kaudu inimesena, kes teeb ainult seda. Kui „moefotograafi“ all mõeldakse inimest, kes on justkui „mittekunstnik“, siis see mulle ei meeldi. Minu maailmas, minu universumis on igasugune loovus kunst. Ja moefotograafia on kogum tehnikaid ja koode, mida kunstnik kasutab teatud eesmärkide saavutamiseks.
Kas oled kogenud, et sinusse kui moefotograafi suhtutakse eelarvamusega?
Jah, ja mitte ainult moefotograafina, vaid ka naisfotograafina – kahjuks on see maailmas endiselt levinud. Kui keegi tahab tunda ja näidata seda, et ta on sinust parem, siis ta määrab sulle mingi rolli, justkui see, mida sa teed, defineeriks sind inimesena, ammendavalt kirjeldaks seda, kes sa inimesena oled.
Kuidas sa fotograafiani jõudsid?
Olen alati ühel või teisel moel kunstiga seotud olnud. Kui kolisime Saksamaale ja mõistsin, et mu uus elu tähendab suuresti üksi olemist, hakkasin õppima ooperilaulu ja joonistamist. Maalisin guaši, õli, viltpliiatsite ja tindiga. Siis hakkasin laulma – õppisin ooperilaulu. Otsisin ennast erinevatest aladest – otsisin nendes tegevustes rohkem vabadust, kuid kogu aeg seisin silmitsi piirangutega. Need piirangud ei olnud seotud ühe või teise projektiga, pigem avastasin oma võimete piirangud, mul polnud piisavalt talente. Võib-olla ei leidnud ma sel hetkel lihtsalt õigeid viise oma talentide arendamiseks.
Tüdinen üsna kiiresti, põlen kiiresti läbi ja jätan kõik maha. Fotograafia on ilmselt see tegevusvaldkond, mis jäi külge – olen sellega palju vaeva näinud ega ole veel alla andnud. Juba sel põhjusel on fotograafia minu elus midagi ainulaadset.
Võtsin esimest korda kaamera kätte 22-aastaselt. Lõpetasin suhte oma tollase poisiga ja ta hakkas fotograafiaga tegelema. Mõtlesin, et ehk lähendab see meid kuidagi. Aga kui hakkasin pildistama, siis fotograafia köitis mind – mul oli põnev ja nägin fotograafias palju võimalusi eneseväljenduseks. Katsetasin, pildistasin palju sõpru, loomi, loodust, kõike ümbritsevat.
Kuna olen iseõppinud fotograaf ja pole kunagi kuskil fotograafiat õppinud, olin täiesti vaba, mind ei piiranud mingid akadeemilised raamid. Tol ajal oli minu jaoks oluliseks suhtlusvahendiks internet, kuhu panin alati oma tööd avalikuks arutlemiseks – esialgu joonistused ja seejärel fotod. Internetis arenesin ja küpsesin palju rohkem kui pärismaailmas. Suurem osa minu elust kulges internetis.
Mäletan, et 2009. aastal küsis üks moeakadeemias haridusteed lõpetav noor moelooja, kas ma ei tahaks osaleda tema kampaania lookbook’i filmimises. Ma ei teadnud, mida need sõnad tähendavad, sest mul polnud moefotograafiaga varem midagi pistmist olnud – mul oli mitu sõpra, kes seal õppisid, aga see oligi kõik. Mäletan, et kui ma neid võtteid tegin, et olnud ma vaimselt heas seisus – olin üsna õnnetu, ma ei teadnud, kes ma olen, ega olnud kindel, kelleks tahan saada. Mul ei olnud üldse enesekindlust.
Mul oli üldine kindlustunne, et kuskil ja kunagi ma leian end, et ma olen kunstnik, aga ma ei teadnud, kuidas see teoks saab. Mäletan, et sellel võttel osaledes kogesin esimest korda seda eufooriat, kui „võti sobib lukuauku“, kui kõik õnnestub. Olud sellel võttel olid üsna keerulised: oli november, võtteplatsil polnud valgust, modelle oli viis, olime nii õues kui ka toas, oli tohutu palju riideid, mis vajasid pildistamist. Ja minu jaoks polnud see probleem – otsisin lahendusi, leidsin need ja protsess ise viis mind eufooriasse, mida kogen siiani iga kord, kui pildistades adrenaliinilaks verre satub. Ja sellest ajast saati olen mõistnud, et just see on see tee, mis mind huvitab, mille kaudu saan ennast, oma mõtteid väljendada, ja sellest ajast peale olen seda ka teinud. Kõik algas 2009. aastal.
„Saan juba ühe või kahe foto põhjal kindlalt öelda, kas saame koos modelliga töötada või mitte.“
Kuidas sa modelle valid?
Modelli, muusa valimine on tohutult oluline osa minu tööst ja mida edasi, seda tähtsamaks see muutub. Kuna mul on modellide ja nende portfooliotega töötamise kogemus juba päris suur, siis nüüd saan juba ühe või kahe foto põhjal kindlalt öelda, kas saame koos töötada või mitte. Näen kohe, kui avatud ta on – peale välimuse on minu jaoks oluline avatus eksperimentidele ja et modellil oleks huvi ootamatute ideede vastu, et ta oleks avatud liikumisele, katsetele oma keha, näo, ilmega jne. Mulle ei meeldi inimesed, kes on liiga enesekriitilised. Kui ma näen, et inimene kontrollib väga palju oma kuvandit, seda, kuidas ta teiste inimeste silmis välja näeb, siis hakkab mul igav ja kurb.
Kas sinu kui fotograafi jaoks pole see mõnes mõttes väljakutse? Et selline käitumine on mask, mille tahaksid maha võtta?
Ma ei taha kedagi sundida. Minu tööfilosoofia on, et mõlemad pooled peaksid avatud olema. Ma ei taha maski kelleltki jõuga maha rebida. Selge see, et võttele tulles ei teki alati kontakti – muidu oleks see liiga lihtne. Iga inimene kannab alati maski, mingit isiksust, ja ta paljastab end filmimise käigus. Kuid on suur vahe, kas inimene on sellele põhimõtteliselt avatud – kas ta on valmis end fotograafile avama või pole ta valmis kalduma kõrvale oma ettekujutusest sellest, kuidas kõik peaks välja nägema, ja see, et see võiks välja näha teistmoodi, talle üldse ei sobi. Sel juhul ma ei ole huvitatud.
Sellised olukorrad tekivad kõige sagedamini siis, kui ma ei vali tegelast ise, vaid saan ülesande pildistada mõnda kuulsust – ja fotograafina leian end olukorras, kus inimene ei taha maski maha võtta. Selline on peamiselt uus põlvkond, sest neile on valusalt ilmne, et nad peavad ise oma kaubamärki kontrollima. Uuele põlvkonnale meeldib oma kaubamärki kontrollida ja nendega on raske koostööd teha.
Kuidas suhtud interneti loodud võimalustesse – piiramatusse ligipääsu infole ja kunstile? Mida see kunstnikule annab?
Ma vaatan seda positiivselt. Üldiselt olen suur „relatiivsusteooria“ fänn – mulle ei meeldi vaadata midagi üldpildist, inimkonna olemasolu ajaloost eraldi. Räägitakse, et varem oli see normaalne, aga siis tuli internet ja nüüd on kõik teisiti. Ma ei usu sellesse. Ma usun, et kõik on alati suhteline ning elemendi, antud juhul interneti, ja inimeste koostoime muutub ikkagi kuidagi keemiliselt millekski tuttavaks.
Näiteks meenutavad meemid mulle folkloori – see on uus viis levitada muinasjutte, lugusid ja kõnekäände. Inimesed leidsid lihtsalt uusi viise samade vajaduste väljendamiseks. Inimesed täidavad uued anumad sügavalt inimliku sisuga. Maailm on praegu palju rohkem ühendatud, teavet on kõikjal ja ma arvan, et elame väga huvitaval ajal, muutumise ajal – kõik toimub meie silme all ning mul on raske tagasi astuda ja tervikpilti näha. Kuid ma arvan, et osa toimuvast on see, et inimaju kohaneb uue nähtusega ja info üleküllusega. Ma arvan, et lähiajal tuleb sellele mingi reaktsioon, võib-olla täielik sellest loobumine, võib-olla töötleb järgmine või sellele järgnev põlvkond infot hoopis teisiti. Uutes nähtustes on alati nii positiivset kui ka negatiivset – jah, me näeme negatiivseid tagajärgi selles, et tähelepanuvõime on nüüd palju väiksem, aga ma arvan, et teised oskused arenevad palju jõulisemalt ja varsti näeme, mis need on.
Fotod satuvad internetti ja hakkavad seal oma elu elama. Kuidas sa sellesse suhtud?
Ma arvan, et see on lugu sellest, kuidas sa ei saa teisi inimesi mõjutada. Sa saad valida, kuidas sellele reageerida – lukustada end koju või vastupidi, võtta ühendust, valida, kas midagi teha või mitte teha, püüdes tulemust kontrollida. Kui aga mõtled pidevalt sellele, kuidas teistele paistad või kuidas nad sinusse suhtuvad, siis oled sa väga õnnetu inimene. Arvan, et internet on oma reeglitega omaette maailm, kuhu ei minda kõigile avatuna, vaid maskiga, avatariga, kontrollides seda, mida oled valmis näitama. On paradoksaalne, et tuleb seda väga tõsiselt võtta, ja sa ei saa endale lubada vastutustundetust, kuid teisest küljest tundub see kõik mänguna. Internetis ei tundu kõik nii tõsine kui päriselus.
Kuidas sa kriitikaga toime tuled? Kas aktsepteerid seda, arvestad sellega oma tulevases töös või lükkad selle endast eemale?
Olen viimastel aastatel kriitikasse suhtumist muutnud tänu sellele, et olen sisemiselt kasvanud. Sirgusin üles keskkonnas, kus oli normaalne probleemidest pingutusega üle saada, end piinata, enda kohta kõige negatiivsemaid sõnu otsida, näha neis oma „pahadust“ ja püüda seda parandada. Enda kallal töötamine aitas mul mõista, et see ei ole kõige tervislikum ja õigem suhtumine, ehkki võis minu jaoks minu teekonna alguses toimida, tõrjudes eemale sügavusest ja kasvamisest. Praegu see suhtumine ei korreleeru kuidagi ei minu kasvu ega ka vaimse tervisega. See tegi minu enesetunde aina halvemaks kuni täieliku soovimatuseni elada ja jätkata tööd. See tähendab, et isiklikus plaanis kriitika mind enam ei puuduta. Professionaalses mõttes meeldib mulle väga tsiteerida RuPauli, kes ütleb, et esinedes mõtleb ta, et esineb kohvikus ema ees. Ja ma mõtlen sellele sageli.
Pole eriti huvitav mõelda pidevalt sellele, kuidas sinu töö kogu maailmas peegeldub – on huvitavam, kui sul on kindel seltskond inimesi, kellega suhtled ja kes sind tunnevad, ning mõnikord kaasad sellesse ringi teisi inimesi, kuid mitte liiga palju. Mind väga ei huvita, mida „kõik“ minu tegemistest arvavad – see oleks imelik. See oleks sama, kui ma läheksin tänavale, võtaksin paki oma fotosid, näitaksin neid möödujatele ja küsiksin, mida te sellest arvate. Püüd kõigile meeldida ja kõigi arvamustega arvestada on ajaraisk.
Kas sa ei arva, et sinu edu on tõestus, et sinu töö meeldib paljudele?
Ma ei näe seda nii. Ma ei ole kindel, et sõna „meeldib“ on selles kontekstis oluline, et see on kõige olulisem kategooria. See kategooria võib olla üles ehitatud just nendele tänapäeva algoritmidele, „meeldib“ ja „ei meeldi“. Ma töötan, ma töötan palju, panen oma tööd arutlemiseks avalikult välja ja inimesed leiavad, et see kõnetab, et see on huvitav. Nad näevad selles ainest, mis võib saada põhjuseks aruteluks iseendaga ja teiste inimestega. Minu töö on lugu, mida ma jutustan üle aastate, ja inimesed tunnevad ära selle loo elemente, et see pole lihtsalt novell, vaid võib-olla terve saaga. See tähendab, et minust endast on saanud see lugu, mida inimesed jälgivad. Paljud inimesed on mulle öelnud, et nad on minu tööga kursis alates 2014. aastast, see on väga lahe. Ma täidan anumad sisuga, tähendusega, annan inimestele piisavalt emotsioone, et nad tahaksid arutleda, midagi näha, ennast peegeldada ja kaasa lüüa.
Kas selline enesetunnetus on sul alati olnud või on aja jooksul muutunud? Kui saaksid nooremale endale midagi öelda tol ajal, kui sa alles hakkasid fotograafiaga tegelema, siis mida ütleksid?
Ma ei mäleta, millal pildistama hakkasin, ilmselt 2008. aastal. Mäletan ennast ähmaselt. Tõenäoliselt sooviksin endale minevikus midagi öelda, kuid ma pole kindel, kas olen praegu õiges kohas. Praegune seis ei ole kõige soodsam minevikule soovituste andmiseks. Nüüd tunnen, et olen üleminekuseisundis, transformatsiooni faasis, mis on üsna raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Töötan 24 tundi ööpäevas ja reisin palju. Kui ma nüüd ajamasinasse satuksin, ei ütleks ma endale ilmselt kõige optimistlikumaid sõnu, vaid: „Ära sunni ennast, tee seda ainult siis, kui see sulle väga meeldib.“
Teistele sarnases seisus olevatele noortele aga võiksin öelda, et enda leidmine, sind huvitavas valdkonnas esimeste sammude tegemine ei ole alati ideaalne ja õnnelik, kuid see on alati seda väärt. Seda tööd tehes, selles erialas tunnen ma elulähedust, elu tegelikku sisu. Ma vastutan enda, oma tegude eest ja tunnen, et olen oma elus agent.
Näen oma töös vigu, näen potentsiaali edasiseks arenguks oma töö igas aspektis.
Mida tahaksid veel fotograafias saavutada? Ütlesid, et iga võte on mingil määral väljakutse.
Kui vaatan otsa oma loomingule, siis ma ei arva, et oleksin mingi verstapostini jõudnud, et suudan ja oskan kõike. Näen oma töös vigu, näen potentsiaali edasiseks arenguks oma töö igas aspektis – suhtlemises modelliga, kaadri sügavuses, inimnaha kolmemõõtmelisuses, millega töötan jne. On tuhat aspekti, milles tahaksin saavutada palju suuremat virtuoossust. Nii tehnilised aspektid kui ka üldine tunnetus. Sellepärast ma nii suuri küsimusi ei esita, ma ei ole tulnud välja projektiga, mida tahaksin luua – Kristuse tulemist või midagi muud nii suures mahus. Praegu olen väga süvenenud loovuse üksikute aspektide kallal töötamisse, nende kvaliteedi ja nüansside arendamisse.
Kas sul jääb fotograafia kõrval aega ka mõne muu loometööga tegelemiseks? Joonistamiseks? Kas sa laulad duši all?
Armastan muusikat ja laulmist, aga teen seda ainult enda jaoks. Ma ei joonista palju, sest kasutan fotograafias tõesti palju maalimise visuaalseid tehnikaid. Annan kõik fotograafiale ära. Ma armastan seda etappide paljusust fotograafia protsessis – eeltöö, tootmine ja järeltöötlus ning sinna läheb palju loomingulist energiat. Ma ei tee kõike, vaid eelistan keskenduda konkreetsetele asjadele.
Mainisid, et sa pole kindel, kas fotograafia jääb sinu elutööks, ja sa ei välista võimalust, et liigud edasi.
Olen praegu lennuseisundis, fotograafia kannab mind oma tiibadel. Vahel vaatad enda elu justkui väljastpoolt, näed paremini, mis sinuga toimub. Seda on minuga varem juhtunud, aga nüüd ma ei näe seda. Seetõttu on mul raske öelda, kas tegelen kogu elu fotograafiaga või teen filme, muusikat või kirjutan raamatuid. Olen avatud kõikidele võimalustele. Ma suhtlen maailmaga ka teistel viisidel ja fotograafia on vaid üks võimalus – praegu on see kõige aktuaalsem.
Kuidas fotode loomine välja näeb? Kuidas tuled toime olukordadega, kui protsess ei vii tulemuseni, selle kuvandini, mida esialgu kavatsesid?
See oleneb sellest, kas ma suutsin keskenduda. Olen inimene, nii et mõnikord tuleb see paremini välja, mõnikord halvemini. Teoreetiliselt ei tohiks see olla stressirohke, see võib olla lõbus väljakutse. Parem on vaadata oma tööd kui eksperimenti ja mitte takerduda esialgsesse ideesse ja mõelda, et lõpptulemus peab vastama kavandatule. Oluline on näha palju võimalusi ja mitte keskenduda ühele konkreetsele. Seda võib võrrelda olukorraga, kui satute pimedasse ruumi, kus on kindlasti uks, mida te ei näe, kuid mida kindlasti tunnete. Vahel juhtub, et murran vastu seina, kuigi läheduses on lahtine uks. Väga oluline on suhelda iseendaga, kuulata iseennast ning osata ennast ümber orienteerida ja suunata. Kuulata instinkti. Selle sisemise hääle äratundmiseks peab õppima mitte kuulama neid teisi hääli – näiteks sisemist kriitikut, teiste inimeste arvamusi. Ja see pole lihtne.
Sinu töödes on su käsi eksimatult näha. Kas lisad oma töödesse ka enda jaoks olulisi elemente, tsiteerid ennast?
On juhtmotiive, mida püüan iga kord erinevalt näidata – pisarad, kuldsed pisarad, konfetid või tardunud liigutused. Mingeid elemente ja koode, midagi dünaamilist, universaalset, midagi, mis eri inimestega erinevalt toimib, ja iga inimene peegeldab läbi iseenda teistmoodi. Kasutan midagi ühendavat, kuid ühtlasi erinevat.
