Kersti Kaljulaid: igaühele peab jääma privaatne ruum, kus uskuda, mida inimene ise soovib

„Lõhestumisest välja tulemiseks on vaja, et inimestel säiliks lootus ja selle jaoks on kaks olulist asja: haridus ja tervishoid. Me kindlasti ei tohi lasta tekkida hariduses lootusetusel ja tervishoid peab olema niivõrd solidaarne, et inimesed tunnevad, et nad saavad abi,“ ütleb president Kersti Kaljulaid „Kas viga näed laita?“ podcastis.

„Ühiskondlik lõhestumine on silt, mida me kleebime väga paljude erinevate olukordade peale. Me näeme, et seda lõhestumist kasutatakse tihti ka ära. Neid, kes on mingis küsimuses peavoolust väga erinevatel, ka võrdlemisi veidratel seisukohtadel - näiteks, et vaktsiinid kahjustavad tervist -, käsitletakse alati sellise, kas kõigele vastu oleva või siis mingil muul põhjusel praeguses ühiskonna elukorralduses pettunud rühmitusena,“ selgitab Kaljulaid.

Lõhestamise üheks aluseks peab ta teadusliku maailmakäsitluse mõju nõrgenemist. „Ühel hetkel tekkis olukord, kus saadaolev informatsioon paljunes tohutu kiirusega ja me võime ilmselt täna väita, et valdav enamus sellest on kontrollimata. See ohustab kõiki ühiskondi, kes osalevad globaalses internetis. Kõige suurem väljakutse on see, kuidas viia teaduslik mõtteviis võimalikult paljude inimesteni. Ja see küsimus tuleb esitada noortele ja lastele, sest see on nende maailm, kus nad elama hakkavad ja ma arvan, et seal kuskil on ka see vastus olemas. Inimkond on alati iseenda loodud probleemidele kangelaslikult lahenduse leidnud.“

Samal ajal peab igaühele jääma ka privaatne ruum, kus uskuda, mida inimene ise soovib. „Usuküsimused on need kohad, kus ma arvan, et ühiskonnale on tervikuna kasulik, kui me suudame selliseid asjad jätta inimeste privaatsfääri. Et ma tean sellest, aga meil on palju muid ühisosi, kus me saame tegelikult ikkagi toimetada.“

Esimene samm on igaühe enda sees

Suurema üksteisemõistmise saavutamiseks saab igaüks ise astuda esimese sammu, otsides teadlikult ühisosa. „Mina näiteks tegelen sellega täitsa teadlikult. Kui kõnelevad inimesed, kes, ütleme, minu seisukohti ei väärtusta, siis ma püüan just nende seisukohtadest leida seda kümmet-kahtekümmet, aga tihti ka kaheksatkümmet protsenti, millega ma nõus olen,“ jagab Kersti Kaljulaid oma kogemust.

„Ma arvan, et igaüks saab ennast ise harjutada. Kui keegi ütleb näiteks, et siin on probleem ja siin on minu lahendus, siis kas sa vähemalt selle probleemipüstitusega, et see on päriselt mure, oled nõus? Kas selles lahenduses on midagi, millega sina ka nõus oled või on sul pakkuda odavamat, efektiivsemat alternatiivi? See on tegelikult probleemi tükeldamine hallatavateks jupikesteks, kus me saame jõuda sellele ühisele seisukohale.“

Kaljulaid toob välja, et kui vastandumist on seni palju kasutatud ka tähelepanu püüdmiseks, siis see võib olla muutumas. „Tähelepanu tõmbab see, kui ma ikkagi korralikult vastandun ja võib-olla seetõttu on väitluskunst seal, kus see peaks olema oma ülimal viisil arenenud - poliitikas - mingil hetkel muutunud. Aga nüüd me kuuleme järjest enam ka väiteid, et kui Riina Sikkut ja Jüri Ratas väitlesid „Esimeses stuudios“, siis küll oli kena kuulata. Ehk me hakkame nägema, kuidas pendel hakkab tagasi tulema ja nutikam osa poliitilisest klassist on selle tegelikult ära tabanud, et valija hakkab ilmselt väärtustama konstruktiivsust.“

Lootusetus toob tagajärjed kogu ühiskonnale

Lõhestumisele annab Kaljulaidi hinnangul hoogu inimeste tunnetatud lootusetus. „Kui sa käid täiskohaga tööl, aga sinu töö eest makstakse palka, mis sinu linnas ei üüri korterit, siis isegi kui riik tuleb ja annab sulle sotsiaalpinna, siis see on ikkagi sinu eneseväärikust alandav. Ma ei saa hakkama, kuigi ma olen aus töötegija. Jõukates ühiskondades on kõik need asjaolud paraku alati viinud sinnani, et kujuneb mingi uus ühiskondlik formatsioon, kus need, kes on enne saanud lühikese kõrre, üritavad tõmmata pikka kõrt ja vastupidi.“

Et inimestel säiliks lootus ja oleks tagatud sotsiaalne mobiilsus, on Kaljulaidi hinnangul kõige olulisemal kohal haridus ja tervishoid. „Need peavad olema kättesaadavad, et inimene tunneks, et kuskil on mingi kindlustusinstants, kes tuleb mulle igal juhul appi või tagab selle, et isegi kui mina olen sattunud olukorda või valinud elupaiga ja sissetuleku, mis on üliväike, siis see ei tähenda, et minu lapsest ei või saada investeerimispankurit.“

„Me kindlasti ei tohi lasta tekkida hariduses lootusetusel ja meil peab olema tervishoid niivõrd solidaarne, et inimesed tunnevad, et nad saavad abi. Seal ei ole väga head lahendust, ma ei ole kindlasti ka see, kes ütleb, et sõltumata sotsiaalmaksu maksmisest peaks sul olema ravikindlustus, aga me peame hoidma seda süsteemi niimoodi, et me panustame sinna kõik õiglaselt ja tunneme, me ka saame sealt kõik õiglaselt.“

Elamisväärne palk, mitte maksuraha ümberjagamine

Samal ajal rõhutab Kaljulaid ka seda, et riik ei peaks alati maksurahaga appi tulema. „Euroopas ei peaks eelarvega ruttama appi, kui inimesed ei saa oma palga eest korterit üürida. Vastupidi, tuleb öelda ettevõtjatele, et makske palka, millest inimesed saavad elada.“

„Aga meil on üha suurem kalduvus minna sinna näppepidi vahele, korjata kokku maksud ja siis jagada need maksud ümber. Keskklass panustab proportsionaalselt üsna olulise osa maksusüsteemist, jõukamad ei maksa meil täna nii palju rohkem. Ja siis me jagame seda keskklassi raha ümber nõrgemale osale keskklassist või nendele, kes sealt lausa välja on pudenemas. See ei ole mõistlik ega otstarbekas.“

Eestis on palju vabadusi midagi ise ära teha

„Kõige olulisem ongi mõista seda, et Eesti on hästi vaba riik. Siin on suured vabadused toimetamiseks, selle ärategemiseks, mida sa teha tahad. Kui me mõtleme, kuivõrd palju Eesti inimesed on kolmekümne aastaga saanud selles mõttes jõukamaks, et ka ostnud omale vaba aega ja töö ei ole ka enam füüsiliselt nii väsitav, siis panustagem väike osa sellest sellest juurde tulnud jõukusest ja vabast ajast sellesse, et teha midagi, mis sinu enda jaoks on hästi oluline,“ kutsub president Kersti Kaljulaid üles.

„Tegelikult me ei taha sellist riiki, kus kõikide probleemide lahendamisega tegeleb ainult riik. Ja me ei taha ka, et meie riik oleks üle koormatud. Tegelikult, ma arvan, et me oleme harjunud selle õhukese riigiga, aga õhuke riik tähendabki ju ka seda, et ta ütleb meile ka selgelt, et mingeid asju ma ei tee jaa need asjad, kallid kodanikud, võite te ise siin riigis ära reguleerida sellisel viisil, nagu teie teile tundub. Teeme seda! Loomulikult me ka vaidleme selle üle, kuidas seda täpselt ja õigesti teha, aga peame meeles seda, et väga suur, valdav enamus nendest vaidlejatest tegelikult valutab südant Eesti tuleviku pärast. See on kõige alus.“

Kui oled ise kokku puutunud mõne ühiskondliku probleemiga ja sul on idee mõnest uudsest lahendusest, mille peaks kindlasti Eestis ära tegema, siis esita oma idee NULA inkubaatorisse.

NULA on Eestis ainulaadne ühiskondlike algatuste inkubaator, kus saad tuge, et arendada oma ideest toimiv lahendus. Lisaks võid saada Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt kuni 25 000 eurot stardiraha oma algatuse käivitamiseks. Uuri lisa veebilehelt nula.ee ja pane oma idee teele.