VENE PILK | Olga Štraube: Vassiljev langetas valiku. Spordifännidel võib aga väga pikk vimm olla

Konstantin Vassiljev võinuks minna Eesti jalgpalli ja spordi ajalukku kui parim jalgpallur pärast 1991. aastat. Ometi otsustas ta jätta end meelde n-ö mitteühetähenduslike avaldustega.

Vassiljevit ei peeta mitte üksnes tugevaks, vaid ka intellektuaalseks mängijaks nii jalgpalliväljakul kui väljaspool seda. Seetõttu olid paljud pahased ja imestunud, kui Eesti ühiskonnas autoriteetne sportlane sõnas Õhtulehe taskuhäälingusaates: „Kui Ukraina võidab sõja, tuleb võib-olla rahu. Võib-olla tuleb siis, kui võidab Venemaa.“ See oli midagi sama mitteühetähenduslikku, kui keegi oleks 1941. aastal kuulutanud: „Pole tähtis, kes võidab, liitlased või Hitler, rahu saabub niikuinii.“

On lihtsalt hoomamatu, et täiemahulise sõja kolmandal aastal on võimalik sel viisil arutleda – justkui poleks kogu maailm näinud, mida saatis väikeses Butšas või väikeses Izjumis korda Vene armee, hävitades sadu kohalikke elanikke ja piinates neid. Kuidas see sai Vassiljevist mööda minna? Kas teda uudised ei huvita või eelistas ta silmad sulgeda, salates toimunut kõikide patsifistide ettekäändega „mind poliitika ei huvita“?