KULTUURIBIIT | Helilooja Martin Aulise playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis 18. aprillil esietenduva TEMUFI poliitkomöödia “Pidu Riigikogus” helilooja Martin Aulis.
TEMUFI poliitkomöödia „Pidu Riigikogus“ on humoorikas, ironiseeriv ja groteskne vaade riigikogus toimuvale „peole“, millest tahavad osa võtta ka kolm täiesti tavalist meest: põllumees (Veikko Täär), õpetaja (Silver Kaljula) ja kulturnik (Lauri Kink). Milliseid seaduseid võtaksid need täiesti lihtsad Eesti inimesed vastu ja kas võimuni jõudes ähvardab selle pähe hakkamise oht? Etendusi mängitakse üle Eesti rahva- ja kultuurimajades kuni 4. maini.
Martin Aulis on lõpetanud 2016. aastal Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika osakonna, kus puutus kokku ka põhjamaade pärimusmuusika, muu maailmamuusika ja džässiga. Heliloojana on tema tööd peamiselt kõlanud teater TEMUFI lavastustes, kuid ka teistes teatrites. Lisaks teatrile teeb ka helidisaini ja -töötlust nii lühifilmidele kui reklaamvideotele.
Martin Aulis ütleb oma muusikavaliku kohta nii (kuulata saab ka siit):
Gojira - “The Heaviest Matter of the Universe”
Alustame kohe pauguga prantsuse metalbändi kolmandalt plaadilt “From Mars to Sirius”. Loo nimi on naelapea pihta. Kõlab tõesti nagu kõige raskem asi/aine/mass universumis. Hoiatan, et headbang’imisest võib kael viga saada.
Tony Andreson - “Arpège”
Tonyl on kõige cool’im Spotify profiil. Soovitan lugeda. Mõnus, malbe, kurb ambient. Klaveri mehaanilised helid toimivad mõnusalt.
Ludwig Göransson - “Can You hear the Music”
See, kuidas see lugu sai sisse salvestatud, paneb mu pea valutama. Keelpillimängijatele lastakse nende pillipartii salvestamisel kõrvaklappidesse uus tempo, kas siis kiirem või aeglasem. Kusjuures uus tempo ei ole sageli üldse seoses sissemängitava pillipartii tempoga. Keelpillimängija peab suutma enda esialgset tempot säilitades sisse elada uude temposse, tegema ettevalmistuse ning siis tempomuudatuse kindlal hetkel teostama. Ma tean. Teostus ongi sama haige, kui kirjeldus.
Võimas ja külmavärinaid tekitav teos. Kirjeldab täpselt, mis Robert Oppenheimeri peas toimuda võis. Oscari-vääriline skoor.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Chris Stapleton - “Starting Over”
Chris Stapleton’i muusikaga saaks kogu listi ära täita, aga katsun hoida variatsiooni. Ei teagi, mida öelda. Aitäh, Chris.
Max Richter - “Infra 5 (Orchestra Version)”
VÕIMAS ja veel kord VÕIMAS. Kananahk tuleb peale juba ainult sellele loole mõeldes. Selle versiooniga on seotud mõnevõrra ka Eesti.
Plini - “Sunhead”
Kui esimest korda Plini avastasin, siis kuulasin tema EP-d “Handmade Cities” nii palju, kui kõrvakiled lubasid. See konkreetne lugu on küll veidi hilisem väljaanne. Progesõprade kõrvadele suur pai. Võib-olla olete märganud, et kui muusikud koos mängivad ja gruuv on super hea, siis vahepeal tekib neile näkku selline ilme nagu keegi oleks peeretanud. Seda plaati kuulates on mul see peerunägu terve aeg ees.
The Derek Trucks Band - “Maki Madni”
Maru lahe kitarrist. See slide värk kidra peal on ikka midagi muud.
Ühel kontserdil, kus lisaks Derek Truckile olid laval veel BB King, John Mayer ning Dereki abikaasa Susan Tedeschi (kes on samuti vapustav laulja ja kitarrist), suutis Derek Trucks mängida ühe viisijupi, mis mõjus samaaegselt nii suvaliselt kui geniaalselt, et John Mayer pööritas vaimustusest (ilmselt ka väiksest kadedusest) silmi. Kohe peale seda geniaalset suvalisust ütles BB King Dereki abikaasale: “Ma saan aru, miks sa temaga abiellusid,”.
Bazar Blå - “Altair”
Minu ülikooliaegne õpetaja Kristjan Priks tutvustas mulle neid rootslasi. Kuulsin siis esimest korda nyckelharpa heli. Megelahe trio.
Löökpillimängija - geniaalne.
Bassist - geniaalne.
Nyckelharpa mängija - geniaalne.
William Basiniski - “The Disintegration Loops - dlp 1.1”
Väga vastuoluline teos. Alustades juba plaadi visuaalist.
William Basinski filmis 09.11 toimunud terrorirünnaku tagajärjel tekkinud suitsu oma kortermaja katuselt. Ta pani kaamera käima ja lasi sel salvestada seni, kuni aku sai tühjaks. Sellest filmitud materjalist ka plaadiümbrisel kujutatud toss. Väga controversial samm.
Teose enda võlu aga seisneb selles, et legendi järgi hakkas William vanu lindi peale salvestatud loop’e digitaliseerima, kuna need hakkasid juba hävima ja lagunema. Kuna lindid olid juba nii vanad, hakkasid need digitaliseerimise ajal jupp jupi haaval lagunema ja seda sama lindi hääbumist ongi sellel teosel kuulda. Lisaks on muidugi seda kõike kaunistatud pikkade reverbidega.
Mõelda muusikuna ühest teosest, kui tasapidi surevast elusorganismist. See vist on see, mis mind selle teose puhul enim võlus. Mida rohkem lõpule lähemale, seda rohkem on kuulda, kuidas muusika teeks nagu oma viimaseid hingetõmbeid.
Kas meile meeldib see lugu selle legendi pärast või selle loo enda pärast, on vast igaühe enda otsustada.
Ca tunnine teos. Tuleb kannatust varuda.
Eric Whitacre - “Deep field”
Kõige esimesele loole kõva konkurent. Eric Whiteacre koos Royal Philarmonic Orchestra’ga.
Kõlab nagu teekond aatomi sünnist (ma ei tea, kas aatom sünnib) kuni suure pauguni. Soovitan kuulata valjult. Olge ettevaatlikud.
