„Tegemist on mitte ainult väga sisuka ja suurepärastest kunstiteostest koosneva näitusega, vaid ka omamoodi imega, sest rahvusvahelise näituse koostamine ja Eestisse toomine on praegusel ajal erakordselt kallis ja keeruline,“ kommenteeris näituse tagamaid üks kuraatoritest, Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Tema sõnul ütlesid mitmed muuseumid ja erakogud algsetest kokkulepetest üles, sest pidasid Eesti geopoliitilist olukorda liiga ohtlikuks. „Oleme tänulikud teoste laenajatele, kes vaatamata kahtlustele ja meie muuseumi vähesele tuntusele Hispaanias, usaldasid hinnalised kunstiteosed ‒ sh 20. sajandi kunsti suurkuju Pablo Picasso tööd ‒ siia tuua. Teoste laenajate hulgas on ka Hispaania juhtivad muuseumid – Kuninganna Sofia Kunstimuuseum Madridis, Kataloonia Rahvuslik Kunstimuuseum (MNAC), Bilbao Kaunite Kunstide Muuseum, Carmen Thysseni Muuseum Malagas jt. Arvukalt on esindatud ka erakogud, kellega koostöö õnnestus tänu näituse kuraatori Carlos Alonso Pérez-Fajardo jõupingutustele,“ ütles Aleksandra Murre.

„Kuigi Hispaania 20. sajandi alguse kunstnikest naudib suurimat populaarsust ja imetlust Joquín Sorolla virtuoosne maalikunst, mille näited õnnestus ka Eestisse tuua, sooviks erilise pärlina tähelepanu juhtida Joaquim Miri suurele maalile, mis on üks osa kunstniku kodu seinamaalingutest. 1904. aastal loodud teos on rabavalt vaba, julge ja jõuline, jõudes peaaegu abstraktsuseni,“ kommenteeris teoste valikut näituse kuraator, kunstiteadlane ja Ignacio Zuloaga loomingu suurimaid asjatundjaid Carlos Alonso Pérez-Fajardo.

Hispaania kunst ei tundnud maastikumaali kuni 19. sajandini, mil kerkisid esile Hispaania identiteedi ja rahvusliku kuvandi küsimused. Riigi moderniseerimise perioodil põrkusid omavahel vastandlikud lähenemised oma maa kujutamises: helge ja elurõõmsa nn valge Hispaania ning sünge, tõsise ja kultuuripärandi süvakihtidest lähtuva nn musta Hispaania idee. Nende pooluste vahel ja kõrval puhkes sajandivahetusel õide Kataloonia modernistlik maal, mis tõi kokku esimese maalilisuse ja värvitundlikkuse ning teise poole intellektuaalsuse.

Hispaania maastikumaal sai alguse 19. sajandil välismaalaste huvist Hispaania folkloori, eksootilise looduse ja arhitektuuri vastu. Nende sageli lihtsameelsete ja pealiskaudsete piltide autoriteks olid Hispaanias reisinud prantsuse, inglise ja saksa kunstnikud. Koos selliste meistritega nagu Mariá Fortuny, Martín Rico ja Eugenio Lucas Velázques kujunes aga tugev Hispaania maastikumaali koolkond ja kasvas ka selle žanri roll üldises kultuuri arengus. Valge Hispaania kontseptsiooni suurimaks meistriks, hispaania maalikunsti üheks virtuoossemaks täheks oli Valenciast pärit Joaquín Sorolla, kelle pintsel kandis lõuendile säravaid päikesesillerdusi mereveel ja rannarõõme nautivaid naisi ja lapsi, ning kellest sai Hispaania kuvandi eest vastutav ametlik kunstnik. Tema vastandiks nn musta Hispaania leerist oli Ignacio Zuloaga, kelle loominguga said Eesti kunstisõbrad tutvuda 2021. aasta näitusel Mikkeli muuseumis. Selle suuna mõjukamate meistrite ja ideoloogide hulka kuuluvad ka Darío de Regoyos ja José Gutiérrez Solana.

Kataloonia modernistlik maal tõi aga kokku Vahemere meistrite maalilisuse ja värvitundlikkuse ning musta Hispaania leerile omase intellektuaalsuse. Kataloonia modernistlike maalijate tähelend nii Hispaanias kui ka kogu Euroopas algas 19. sajandi lõpus Ramon Casase ja Santiago Rusiñoliga, kellele järgnesid Hermen Anglada Camarasa, Isidre Nonell ja Joaquim Mir. Hispaania koolkonna traditsioonid ja Barcelona modernistlik kunst olid viljakaks pinnaseks, millest kasvas välja maailma kunsti radikaalselt muutnud Pablo Picasso, kelle teosed on näituse lõpp-punktiks, viidates Euroopa avangardi kujunemisele, mille lähtepunktiks oli ka Hispaania kultuuri pingeväli.

Näituse avamisprogrammiga saab tutvuda muuseumi kodulehel.

Näitus jääb avatuks kuni 25. augustini 2024. Pärast eksponeerimist Tallinnas liigub näitus edasi Riiga, kus see on Riia Börsi muuseumis avatud 14. septembrist 15.detsembrini 2024.