ARVUSTUS | Kas maski taga on inimene?

Bergmani „Erakõnelustes“ kombineeritakse armastus, Jumal, kirik, ühiskond ja seks üheks teemaderingiks ning jutustatakse ühe inimese saatuse abil lahti.

Mulle meeldib formaat, milles kaks inimest räägivad. Hingelt ära, valetavad, ilustavad, puistavad südant, lähevad tülli ja lepivad. Võib väita, et see on teatris või filmis kõige igavam viis lugu jutustada, kuid just näitlejale pakub see võimaluse mängida vähesega, nüanssidega. See on pilkude, miimika ja kehakeele lavavõitlus.

„Erakõnelused“ on just selline lavastus: siin kombineeritakse armastus, Jumal, kirik, ühiskond ja seks üheks teemaderingiks ning jutustatakse ühe inimese saatuse abil lahti. Sarnane lavastus on ka Theatrumi „Karmeliitide dialoogid“, milles samuti tegeletakse Jumala ning kiriku ja ühiskonna põimumisega, tegelaste valikutega, vabaduse ja vastutusega. Või ka Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“, mis samuti on n-ö kõrvaltegelastega repliikidega illustreeritud peategelase monoloog. Võrreldes kahe viimati mainituga on „Erakõnelused“ lavastuslikult lihtsam, kammerlikum. Kuigi Anna (Riina Maidre) vahetab pea iga stseeni järel kostüümi ja ka ajamuutust markeeritakse ette-taha liikuvate ustega, on fookus Annal ja tema ängil – kostüüm ja butafooria ei tungi esile.