Allan Vainola: peidame kontserdil vanade hittide hulka alati ka uusi lugusid
(14)Sõpruse Puiestee on oma 22 aasta jooksul tehtud loomingust välja valinud poolteist tundi kestva kontsertkava, mis tuleb esitusele 3. mail esineb Hiiu Pubis. Kontsert viib kuulaja reisile nii bändi minevikku kui laseb piiluda ka olevikku. Allan Vainola avab tagamaid, kuidas on bänd aastate jooksul arenenud, ent meenutab ka isiklikke muusikalisi mõjutajaid.
Kuhu see bänd kõigi su muusikaliste tegemiste keskel paigutub ja kuidas olete aastate jooksul arenenud?
Sõpruse Puiestee on bänd, kus on palju muusikalisi isiksusi. Loometööd oleme teinud peamiselt mina ja Mait Vaik. Aga liikmed, kes seal parasjagu mängivad, mõjutavad samuti väga palju. Nii et kui keegi koosseisust ei saa või ei taha enam koos mängida ja tulevad uued liikmed, siis on kohe ka bändi nägu pisut teine. Teine asi on, et kuulad oma varasemaid lugusid ja plaate, leiad sealt kohti, mis on nõrgad ja mida tahaksid täiendada. Või mis on hoopis nii ägedalt välja tulnud, et sooviks samas liinis midagi juurde teha – ja siis arenedki. Iga plaati innustab tegema mingi uus läbiv idee, miski, mis on aja jooksul kogunenud ja tahaks jäädvustamist.
Iga plaati innustab tegema mingi uus läbiv idee, miski, mis on aja jooksul kogunenud ja tahaks jäädvustamist.
Aga konkreetne näide on trummarid. Meil on olnud kolm trummarit ja igaühega on bändil olnud väga erinev meeleolu. Trummar on tähtis, sest tema hoiab asja koos. Näiteks Villu Viirsalu teema oli kergem estraad ja džäss. Talle sobis hästi 1960. aastate biitmuusika, rockabilly jms, nii et vastavalt tegime ka palju selliseid lugusid nagu „Hüvasti Tallinn“ ja „Kaks meest“. Siis tuli bändi Abraham Kenny Austraaliast, kes viis meid rohkem indie-radadele, tal oli seda inglise indie-roki touchi (album „Klaveritoas“). Praegu mängib meil trumme Heigo Kumm „Kusti“, kes on rohkem klassikalise roki ja proge mees, raskema käega, konkreetsem – ja bänd hakkas kohe rütmikamalt kõlama. Sellise rokkivama lähenemise tõttu on tekkinud ka juba uusi ideid.
Mida võib publik Hiiu Pubi kontserdilt oodata?
Meil on viimastel aastatel välja kujunenud huvitav ja mitmekülgne kava, mis võtab hästi kokku Sõpruse Puiestee 22 aastat kestnud tegevuse ja pakub värskendava kontserdielamuse. Valik on tehtud üheksa plaadi ja peaaegu saja loo hulgast ning koos on tunni ja poole jagu materjali. Sekka teeme täiesti värskeid lugusid, et saaks needki läbi katsetada, enne kui hakkame neid stuudios salvestama. Koos meiega esineb ka teine solist Merily Varik ja mõnikord Steve Vanoni saksofonil, kui ta Eestis on.
Kuidas meil üldse on kontserdipaikadega Tallinnas?
Kohti on ja viimaste aastate jooksul on toimunud üks väga huvitav muutus. Üritused on läinud rohkem lokaalseks, nii et igas kontserdikohas on omad fännid. Tänu mingile stabiilsusele saavad klubid pakkuda üritusi vastavalt oma maitsele ja stiilile. Igas Tallinna klubis ongi üsna erinev publik, mis näitab seda, et kontserdid on vähem bändi- ja rohkem kohakesksed. Ka Hiiu Pubis on alati oma publik, ilmselt siis inimesed Nõmmelt, Pääskülast, Kivimäelt ja Hiiult. Kidrakuur Kadrioru kandis on näiteks lahe koht, vägagi kitarrikeskse miljööga. Barbaris, kesklinnas on alati oma kindel publik, stiil kaldub pungi ja raskema muusika poole. Uus Laine Balti Jaamas ajab oma huvitavat rida. Varem oli pigem niipidi, et bänd esines ja tõi klubisse oma fännid kaasa.
Kolm ühes – kitarrist, helilooja ja laulja
Muusikuna tegutsed sa mitmel rindel – laulad, oled kitarrist, kirjutad muusikat. Kellena sa end ise kõige rohkem tajud?
Helilooming on mulle toonud ilmselt kõige rohkem tähelepanu, sest osad minu kirjutatud lood on väga tuntud ja nendega on juhtunud toredaid asju. Nii et äkki siis helilooja on minu isiku kolmainsusest kõige edukam. Lauljana tänapäevas, kus on palju noori ja õppinud häälekaid artiste, pole mina võib-olla kõige professionaalsem näide. Aga kuna mul on olnud muusikale oma lähenemine ja veidi teistsugune hääletämber kui tavaliselt, siis on see argument ja loodetavasti ma eristun massist. Kitarrist olen ehk kõige rohkem, sest kogu mu helilooming ja laulmine toimub kitarri baasil. See on see asi, mida ma pidevalt arendan ja lihvin ning tänu millele toimib ka minu muusikaline teekond. Elektrikitarri mäng on väga põhjalik ja kõikehõlmav tegevus, kuhu sisse kuulub palju tehnilist: kitarriefektid, võimendid, erinevaid pillid, helipead, sobiva heli leidmine jne.
Sa oled teinud väga erinevat muusikat, pungist süntpopini välja. Kuidas kõik need erinevad asjad su jaoks kokku tulevad?
Ma olen vahel meelega proovinud teha erinevaid asju. Näiteks võib tuua Sõpruse Puiestee viimase albumi „Jaam“, mis sai tehtud minu jaoks ebatraditsiooniliselt – süntesaatorite, oreli ja klaveriga, mitte kitarriga nagu tavaliselt. Enda jaoks uue pilli kasutamine või traditsioonilise saundi vahetus loob väga hea tausta „uueks“. Aga nii või teisiti – kui tunned, et midagi on ammendunud, siis saab astuda teise rööpasse. Pärast võib jälle tagasi minna, aga siis oledki juba uus inimene ja teed asju teistmoodi ja värskemalt. Olen teinud palju ka akustilist muusikat ja see erineb mõnevõrra elektrimuusika maailmast. Samas olen hiljem vaadanud, et minu puhul baseerub looming ikkagi pigem rock’n’rollil ja pungil. Seda võib nimetada isikupäraks.
Muusikud ütlevad sageli, et neil ei ole muusikalisi eeskujusid. Kuidas on sinuga?
Eeskujusid on olnud ja kindlasti on kaudseid mõjusid. Näiteks on mulle lasteaiast saati meeldinud Eesti 1960. aastate biitmuusika, estraad à la Jaak Joala, Kalju Terasmaa ja Tiiu Varik. Keskkooli ajal kuulasin nagu kõik teismelised tolle aja standardeid: Alice Cooper, The Mud, Bay City Rollers, The Sweet, Slade, Queen, Led Zeppelin jne. 1980. aastatel lisandusid The Smiths ja vene muusika, Graždanskaja Oborona, Akvarium ja Kino. Kui tuli internet, siis tekkisid loomulikult Spotify pleilistid, eri stiilid, tohutu valik infot, Soundcloud ja Bandcamp. Enam ei ole nii, et et üks bänd võtab sind pikaks ajaks täielikult üle.
Noortest ja muusikast
Kust sa noorena muusika kohta infot leidsid? 1980. aastatel liikus ju muusikat meil palju fragmentaarsemalt.
Noorena keskkoolis, 1980. aastate alguses, olid kõigil kodus lintmakid ja olid teatud gurud, kelle käest käisid läbi välismaised plaadid. Nende juures sai oma lintmakiga käidud seda muusikat lindistamas. Kui lõpetasin kooli, siis algas oma elu. Liikusin palju ringi, käisin üliõpilasmalevates Venemaal. Üürikorterites salvestamisvõimalusi väga ei olnud. Nii et siis sai muusikat tarbitud juhuslikult, kusagil sõprade juures. Aga olid teatud bändid, mida käidi konkreetselt külas kuulamas ja nende fännimine kestis kaua. Näiteks kui avastasime 1980. aastate teises pooles The Smithsi, siis seda sai Mait Vaigu ja Rainer Jancisega kuulatud pikalt, sõber Urmas Lange juures samamoodi Kinod. Tollal sai üks bänd väga põhjalikult ette võetud. Tänapäeval on kiire, paned juba poole pealt loo edasi.
Sa oled ka muusikaõpetaja. Kuidas see nii läks?
Lihtsatel põhjustel. Ühel hetkel kuivas ansamblite tegevusega saadud teenistus nii kokku, et pidin vaatama lisatööd – ja see tundus loogiline jätk. Olen elektrikitarri huviringi juhendaja, õpime kitarririhve ja lugusid, teeme bändi ja esineme. Nii juba üle kümne aasta kolm päeva nädalas. See on tore. Ülejäänud hetkedel teen muusikat ja annan bändidega kontserte. Olen laulja ja kitarrist Sõpruse Puiestees ning mängin kitarri Vennaskonnas. Teen ka teisi projekte, akustilisi etteasteid, kas siis üksi või ansambliga Unenäopüüdjad. Materjali, mida esitada, on väga palju.
Mulle tundub, et me näeme tänaste noorte hulgast päris tugevat meie noorusaja nostalgiat. Kuidas sulle tundub?
See on küll nii, ja olen aru saanud, et see on väga massiline. Noored tahavad avastada oma juuri ning uurivad, mis siin Eestis lahedat on toimunud ja mis oleks väärt avastamist. Ja siis avastavadki näiteks Vennaskonna ja Sõpruse Puiestee, tulevad kontserdile ja vaatavad, et vau, siin käib jumalast äge asi. Eriti Vennaskonna puhul on näha, et teatud aastate tagant tagant tuleb peale uus noorte põlvkond, kes bändi avastavad. Praegu on jälle täpselt see hetk – väga palju noori käib kontsertidel. Bändid on ka heas vormis ja kõlavad hästi, on põhjust tagasi tulla.
Aga kuidas siis varem oli?
Täna on see muusika olemas, nii et saadki reaalselt minna kontserdile ja avastada ammu tegutsenud, toimivaid ja ägedaid bände. Meie ajal oli teistmoodi, enamik bände ja artiste ei esinenud noortele, vaid nende vanematele, kellel oli teine maitse. See oli nihkes, aga nüüd on see korda aetud, praegune roki- ja pungikultuur on mõeldud kõigile, see energia kaasab kõiki. Need ajad ei ole võrreldavad, meie nostalgia ja praegune nostalgia. Meie pakume ilmselt seda, mida oleksime soovinud ise saada oma nooruses, aga siis see puudus. Olen vaadanud, et lastel pole enam piinlik, kui ema ja isa on ka kontserdil. Varem oleks läinud näost punaseks ja jooksnud minema, kui vanemad oleks juhtunud samale kontserdile. See on lahe, järelikult on vanemad olnud laste vastu toredad, nii et ei ole vaja neid häbeneda. Mõni on isegi uhke vanemate üle!
