Andres Mähar: olen närvitseja, kes tahaks kõike kontrollida, aga ma ei suuda

Kirglikkust ja pühendumist, millega suhtub teatrisse ja elusse näitleja Andres Mähar, võib ainult kadestada. Või siis eeskujuks võtta.

Oleks patt mitte teada näitleja Andres Mäharit (46), isegi kui te pole kunagi näinud ühtki lavastust, filmi või telesarja, kus ta kaasa teeb. Piisab sellest, kui avada YouTube’is tema kuueminutiline etteaste „Käi perse!“ Tiit Ojasoo lavastusest „Ühtne Eesti suurkogu“. Ka 14 aastat hiljem jooksevad Mähari monoloogi vaadates judinad üle selja ja kõigega, mida ta raevukalt välja purskab, saab endiselt nõus olla. Peaaegu mitte midagi pole muutunud ja 2024. aastal võiks Mähar samamoodi seista, riigilipp peos, kusagil katusel ja saata puu taha kõiki ja kõike, mis meie elus valesti on.

Kohtume Tartus Werneris, kuhu ta saabub, pealtnäha karune nagu Marlboro-mees, kuigi stetsoni asemel on soni ja sigareti asemel selle hõng. Mõjus bariton, kandiline lõuajoon ja kurguni kinni tõmmatud kampsunilukk. Ta paistab väga tõsine ja ta silmaiiriste värv on lõikavalt hele.