Vilistlase lugu | Mika Keränen: kirjanik, kelle süda lööb Tartu rütmis

Et kevadiseks kokkutulekuks vaim valmis panna, kohtub Lauri Räpp Tartu Ülikooli tuntud ja värvikate vilistlastega, et vestelda ülikooliaja mälestustest, alma mater’i vaimust ning põhjustest, miks ikka ja jälle ülikooli tagasi tulla. Oma tudengipõlvest, tegelikest Supilinna salaseltslastest ja keele võlust rääkis talle kirjanik Mika Keränen

Kui Mika Tartusse õppima tuli, ei olnud ta huvi eesti keele vastu veel tärganud. Noort meest tõmbas hoopis metsandus, mida ta 1993. aastal Eesti Põllumajandusülikoolis, tänases Eesti Maaülikoolis, tudeerima asus. Ent esimesel õppeaastal käis peas mingi krõks ja tööle hakkas keelemasin, meenutab mees mõnusalt muheledes. See imelik masin on Mika arvates eelduseks, et inimesest võib saada luuletaja või kirjanik.

Koos keelemasina käivitumisega hakkas mehe süda Tartuga ühes taktis lööma. Saabus selgus, et Tartust saab kodulinn ja ühes sellega tekkis kindel soov õppida selgeks eesti keel. Miks kolida elama näiteks Lätti või Hollandisse ja jääda seal rääkima inglise keeles? Tema jaoks on iseenesestmõistetav elada Eestis oma elu eesti keeles. Nii saigi aasta hiljem Mikast Tartu Ülikooli üliõpilane, erialaks eesti keel võõrkeelena. Edasine on juba (kirjandus)ajalugu.

Ülikooli astudes lootis ta end leida keset akadeemilist õhkkonda. Õhustik oli sellest paks ja Mika nautis seda täiel rinnal. Lisaks hõljus õhus ka vägev lõhnabukett, mille algallikas oli valdavalt Eestimaa venelannadest koosnev kursus. Mika lisab naerdes, et tal polnud vajadust end lõhnastada, sest odööripilv oli tõesti jalustrabav. Kui kursusest rääkida, sai üsna kiiresti selgeks, kes armastab ilukirjandust ja keeleilu ning keda huvitab keel kui süsteem. Ühest väga hea keelevaistuga mehest sai tema kooliaegne parim kamraad, keda Mika nimetab senini Peetriks. Bulgaarlasest mehe õige nimi on Petar Kehayov, kellest tänaseks saanud Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor.

Mika ülikooliaegne sõpruskond koosnes hoopis folkloristidest. Teiste hulgas kuulusid sinna Ergo-Hart Västrik ja Kalle Voolaid. Neid kolme ühendas ka lapsevanemaks olemine. Sõpruskonna lastest sai „Supilinna salaseltsi“ tuumik, selgitab Mika populaarse lasteraamatu tagamaid. Tuulest sai Sadu, Evamariast Mari ja Rettist Reelika. Loomulikult inspireerisid Mikat ka õpikeskkond ja õppejõud. Neil kõigil on tema loomingus oma koht.

Õppejõududest rääkides lähevad Mikal silmad põlema. Nad olid oma valdkonna gurud! Ago Künnap, Jüri Valge, Matti Erelt, Elle Vaimann, Sirje Rammo, loetleb ta järjest. Nende kirg oma valdkonna vastu nakatas tudengeid. Kui tuua paralleel tänapäevaga, siis neis loengutes oli kordades huvitavam käia kui Netflixis passida. Justnimelt õppejõud hoidsid Mikat joone peal. Ega ülikoolis püsimine polnud kerge, tunnistab mees ja on rõõmus, et üldse oma diplomi kätte sai.

Üks värvikamatest õppejõududest oli Ago Künnap, kes kõnetas tudengeid alati kui oma noori kolleege. See kohustas kaasa mõtlema, ent mitte ainult. Selline suhtumine tekitas tunde, et üliõpilane ei ole mingi idu, vaid temas on midagi peidus ja end peab tõestama. Imetlusväärne, kuidas muheda eestikeelse jutu ja suitsuselt viskise tämbriga õppejõud hääldas perfektselt nii soome, vene kui ka inglise keelt, meenutab Mika. Lisaks peab ta väga oluliseks, et suur osa loengutest toimus peahoones. Tänu sellele ja ülikoolile üldisemalt sai ta juurde tohutul hulgal enesekindlust, et Eesti elus oma sõna sekka öelda. Sealt edasi oli iseenesestmõistetav, et Mika kirjutabki eesti keeles.

Mika sõnul on suur vahe, millises keskkonnas keel omandada. Soome keel, mida eestlased 90ndate algul maasikapõldudel õppisid, on midagi muud kui see, mida õpitakse ülikoolis, selgitab ta oma seisukohta. See eesti keel, mida tema räägib, on pärit Tartu Ülikoolist. Akadeemilises keskkonnas võõrkeelena omandatud keel on elitaarne ja on Mikale palju juurde andnud. Tema suhtlusringkond koosnes tudengitest ja haritlastest. Kõik kõnekeelsed väljendid tulid väljaspool Emajõe Ateenat NAK-ist.

Haarangi sõnasabast kinni ja uurin ülikooliaegse elu kohta väljaspool loenguid, seminare ja eksameid. Mika vastab kavalalt muiates Peeter Tulviste sõnadega: „Mitte teie ise ei pea rääkima lugusid oma ülikoolielust, vaid las teised räägivad neid lugusid teie eest.“ Tegelikult möödus suur osa tema koolivälisest elust linnas lapsevankrit tõugates. Mika sai noorelt isaks ja jagas oma vaba aja tudengist kaasaga kordamööda last hoides. Talle meeldib öelda, et mitte tema, vaid tema kaasa lõpetas lapse kõrvalt ülikooli. See oli Mika jaoks oluline, et nad saaksid kooli lõpetada samal ajal, koos.

Aastal 1999 saigi Mika bakalaureusekraadi. Seda 90ndate lõpust pärit 160 ainepunkti väärilist bakalaureusekraadi kannab mees uhkusega ja viskab endale omaselt õhku ka väikese vimka, et tema baka tähendab täna doktorikraadi. Mika meenutab, et pidas diplomi saamist ülikoolist pääsemiseks ja naeris südamest elukestva õppega seotud juttude peale. Alles hiljuti hakkas ta mõistma, et uusi asju õppida on mõnus. Tagasi ülikooli tuleb ükskõik mil moel minna. See hoiab vaimu värskena. Aga mida Mika eraldi tahab rõhutada, on see, et Tartu oli, on ja peab jääma tudengite linnaks, noorte linnaks ja nooruslikuks linnaks. Vastutus selle eest lasub tema sõnul keskealistel. Kellele noor ja elust pulbitsev linn vanuse kasvades ei meeldi, koligu Elvasse. Mis on muide imeilus ja elamisväärne linnake.

Kui uurin lastekirjanikult, miks vilistlaskokkutulekuid vaja on, annab mees endale iseloomuliku vastuse: teda pole kunagi huvitanud klassikokkutulekud, sest tema oma klassikaaslasi ei valinud. Ülikool on hoopis teine asi. Mika valis selle eriala. Tema kursuse- ja koolikaaslased valisid sama eriala. See huvi ja armastus ühendab neid. Mikal on kaasüliõpilasi alati väga hea meel näha. Lisaks pakuvad suured vilistlaspeod avastamisrõõmu: „Ah et ka tema on ülikoolis õppinud!“, „Õige küll – ka tema oli ju minuga ühel ajal siin“. Just seepärast, aga mitte ainult, on Mika kindlasti vilistlaspeol kohal. Tagasi ülikoolis.

Tartu Ülikool korraldab 2024. aasta 18. mail oma vilistlastele kokkutuleku, mis kannab pealkirja „Tagasi ülikooli“. Vilistlaste kokkutuleku päeva jooksul saab kohtuda õppejõudude ja endiste kursusekaaslastega, külastada armsaks saanud õppehooneid ja auditooriume, võtta Tartu [eel]arvamusfestivalil osa ülikooli aruteludest ning osaleda ühislaulmisel ja õhtusel peol ülikooli spordihoones.