Kaspar Velberg: kaugsuhe elukaaslasega kestis neli aastat ja oli päris suur katsumus. Hilisem tõestas, et tasus oodata

„Ma ei oska vähem põleda. Iseküsimus, kui jätkusuutlik see on,“ tõdeb Linnateatri näitleja.

Süvitsi minek, olgu rolli luues, talipüügil õngitsedes või jälgides, kuidas sirguvad tulised piprad, tundub olevat üks Kaspar Velbergi (35) karakteersemaid jooni. Nagu ka õrn soojus ja huumor.

Tulejoonel, mässaval merel, hobukaarikul, pankrotistunud mõisas ja pintsaklipslaste peol... Kaspar, sa oled näitleja Tallinna Linnateatris, aga oled saanud teha ka filme ja seriaale, mitu neist rahvusvahelises koostöös. Kuidas otsustad, milline pakkumine vastu võtta?

Olen usaldanud sisetunnet. Elu on näidanud, et kui ütlen ära pakkumise, millele sajaprotsendiliselt alla ei kirjuta, siis võib asemele tulla midagi, mida päriselt tahan teha.

Panso ütles, et näitleja vabastab etendusest ainult surm. Kas see hüüatus on nüüdseks muutunud vähem radikaalseks?

Mul on elus olnud paar näidet, kus viimane asi, mida teha, oleks olla laval. Kui meie esimene laps hakkas sündima, olin „Kirsiaias“ laval ja Liis (elukaaslane Liis Pokinen – T. S.) kirjutas, et tule ruttu, saan sünnitustuppa, mina aga läksin veel viimast vaatust mängima. Oli väga hea, intensiivne etendus, aga kummardama ma enam ei läinud, kihutasin haiglasse...