ARVUSTUS | Ionesco „Kiilaspäine lauljanna“ Linnateatris on päriselt naljakas absurd

Etendada midagi absurdset nii, et see on ka päriselt naljakas, on väga keeruline. Markus H. Ilvese lavastuses on sellega suurepäraselt hakkama saadud.

Paljud nüüdisaegsed Eesti koomikud panustavad sellele, et kui nad laval midagi totakalt naljakat räägivad, ajab see publiku naerma. Aga olgem ausad, harilikult on sellist „absurdihuumorit“ pigem piinlik vaadata. Poolvägisi esile manatud naerupahvakad on harilikult vaatajate halastus laval higistava koomiku ponnistustele ja lohutuseks iseendale, et makstud piletiraha pole siiski täielikult tuulde lennanud.

Linnateatris ei püüta nalja teha, vaid näidatakse seda, mida ka Ionesco näidata tahtis: igapäevane omavaheline suhtlus ongi suuresti mõttetu ja loogikavaene jora, mille eesmärk on tihti lihtsalt teineteisega mingitki kontakti hoida, ilma et tegelikult midagi sisukat teise inimeseni jõuaks. Tihti on juttude eesmärk hoopis varjata seda, mida päriselt mõtleme või tunneme.