JUHTKIRI | Kuu aja pärast selgub Eesti nägu europarlamendis. Valime sinna ikka need, kes suudavad midagi ära teha

3.–9. juunil valime uuesti oma seitse esindajat Euroopa Parlamenti. Konkurss sinna on 1:10-le, kuigi tegelikult käib reaalne heitlus veelgi vähemate kohtade nimel.

Politoloogid tõstavad esile, et europarlamendi valimised on rohkem isikuvalimiste moodi kui riigikogu või kohalike omavalitsuste koosseisude moodustamine. Seega võib „heade“ kandidaatide olemasolul ka muidu väikse reitinguga erakond hea tulemuse teha. Eriti kui üks häälemagnet ka teise sisse veab.

Praegu ei paista olevat tõenäoline, et ükski erakond suudaks korrata sotside 2004. aasta saavutust, kus Toomas Hendrik Ilvese tuules saadi kolm kohta kuuest (seitsmes koht tuli Eestile üldse alles pärast Brexitit). Kahele kohale on lootust nii Reformierakonnal, Isamaal, SDE-l kui ka EKRE-l, aga neil kõigil see unistus ei täitu. Kuidagi ei saa praegu parlamendierakondadest nulliringi ennustada ka Keskerakonnale ja kindlasti usub vähemalt ise enda jõudu ka Eesti 200.