ARVUSTUS | Naine tapeedi (s)ees. Aeg on tapeedi alt välja ronivate koletislike tegelastega tegelema hakata

Eesti Draamateatris etenduv „Kollane tapeet“ kisub lihtsa ja ootuspärase lahti, et paljastada see narmendav, mida väline pind nii meisterlikult varjata oskab.

Kaamera läheb käima ja Jane’i (Marian Eplik) lugu hakkab paberile joondunud sulepea abil lahti rulluma. Vaatajale vahendatakse feministlikul häälel lugu, kus peategelane Jane võitleb depressiooniepisoodidega. Jane’i probleemile lähenetakse 19. sajandi meditsiinile kohaselt väga ebainimlike meetoditega: abikaasa John (Lauri Kaldoja) lukustab ta suvemaja kollase tapeediga tuppa, kus ta saaks rahulikult oma närve puhata. Jane’i vastsündinu eest aitab samal ajal hoolitseda Mary (Kaie Mihkelson), kes noore perekonnaga end samuti suvemajakesse sisse on seadnud. Lava keskel on publiku poole küljega seesama kollase tapeediga tuba, kuhu näeb sisse üksnes läbi poolavatud ukse.

Tekib tunne, nagu viibiksin mõne seriaali salvestusel, kus kõik, sealhulgas kaameramees (-naine!) ja kostüümivahetused, on stuudiopublikule näha. See tahtlik läbipaistev teater tekitab loo efektiivsemaks edasiandmiseks vajaliku võõristusefekti. Laval loodav võõristus on siinkohal oluline just seetõttu, et demonstreerida kontrasti erinevate reaalsustajude vahel. Eriti tähtis on kaamera, mis vahendab vaatajale toakeses toimuvat. See, mida publik näeb vaid avatud ukse vahelt, kuvatakse kaamerapildiga toa seinale – sel moel tuuakse toimuv publikule lähemale ja Jane’i konstantselt pisarais silmi ja näole groteskselt sunnitud naeratust näeb ka inimene, kes on pileti ostnud viimasesse ritta. Helikujundus hoiab pinget: piknikustseene saatvad helged loodushelid vahelduvad õudussugemetega meloodiatega, mis saadavad aina süvenevaid psühhoosiepisoode.