Märt Põder: kui toona oli lootus, et oleme e-hääletusega omast ajast ees, siis nüüdseks on meie e-hääletusel tõsine demokraatiapuue

Võimuerakonnad tahavad miskipärast viia valimisi läbi konkureerivate erakondade ja sõltumatute valimisvaatlejate sisulise kontrollita valimiste korraldaja sammude üle.

Paari nädala eest, 17. aprillil suruti riigikogus teiselt lugemiselt läbi e-hääletuse eelnõu nr 344, mille eesmärgiks olevat „muuta elektoonilise hääletamise regulatsioon selgemaks ning kõrvaldada praktika käigus tekkinud“, sh iseäranis, „viimastel valimistel ilmnenud olulisemad kitsaskohad“. See suruti läbi järjekordse innovatiivse kodu- ja töökorra tõlgendusega opositsiooni tasalülitamiseks, millega on EKRE saadikud juba pöördunud riigikohtusse.

Aga ka kitsaskohtade endi osas puudub üksmeel ja kuigi 2019. aastal koostas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) e-hääletuse töörühm loetelu 25 „murekohast“ koos võimalike lahendustega, vaikib eelnõu seletuskiri sellest e-hääletuse ajaloo laiapõhjalisemast raportist. Samamoodi vaikitakse ka rahvusvaheliste OSCE valimisekspertide ja kohalike vaatlejate raportitest, mis tõid ka möödunud valimistel välja olulisi puudusi e-hääletuse põhimõtete järgmises ning tegid ettepanekuid.