Meie elutee algust toetavad ema pehmed pihud ja südamlik süli. Just emalt saame esimesed sõõmud kasvamiseks kaasa. Seejuures kipume olema vägagi nõudlikud, sest meie vankumatu arenemistung üha kasvatab isekat hoogu. Ei me küsi alguses ei päevast ega ööst. Muudkui nõuame. Pole meil veel sõnu ega emakeelt. Üksnes tõstame häält.

Inimlapse silmad on kui kaks helkivat järve. Nende kõige salapärasemaid sügavikke tunnevad vaid meie emad. Ühtelugu ajavad need järved vett üle ääre – iga uue ilmakodaniku üks esimesi inimõigusi ongi vist pisarad. Aga ka naeratused pole keelatud. Ja juba päris elutee alguses õpime tunnetama oma õiguste ja kohustuste klapitamise peent kunsti. Nõuame ja kavaldame ühtelugu. Ja emad annavad kõik, mis neil anda. Et saaksime muretult kasvada. Ja vargsi tundma õppida seda, mis külm või kuum, hea või halb, õige või väär.

Jah, nii väike on alguses see maailm. Ainult pihud ja süli. Aga sellest jääb ühel hetkel väheks. Ikka tahame lõpuks palju-palju suuremat maailma. Alul arglikult sirutades pead ning lõpuks kahele jalale upitades ja astudes. Kuni ühel hetkel taipame, et ka kõne on justkui kõndimine. Ka esimesed sõnad peavad sirgena püsti jääma, et meid mõistetaks. Emad aitavad. Tasapisi tulevad tähendused ja tähed. Lõpuks ka kogu Gutenbergi galaktika oma ilus, et saaksime hakkama perekonnas, kogukonnas, ühiskonnas.

Nüüd, kui üha rohkem sukeldume maailma, mille kohta öeldakse, et see on digitaalne ja virtuaalne, siis hellitame end mõttega, et ajal ja maailmal polegi piire. Neid nagu polegi vaja. Vahetame inimsuhted signaalideks ja põgeneme teiste eest. See on natuke nagu on jutustanud Türi-kandi laulik Jaan Pehk, et laiali on kõik mured ja rõõmud ja kõik mida tunda saan.

Virtuaalses piirituses näib kõik lahustuvat. Ka ema ja lapse suhted. Kuid ei saa olla olemas virtuaalset emadust ega ka digiteeritud emasid. Elu pole algoritm – selles seisnebki elu inimlikkus ja ehedus. Ärgem siis sulgegem oma meeli. Olgem kõik elusad oma emade jaoks. Nüüd ja iga päev.

Õigupoolest on iga ema nagu presidentki meie lootuste ja pettumuste riigis. Ema väärikat nimetust ei saa ju keski ega miski võtta, olgu elu ja laste keerdkäigud kui keerulised või isegi traagilised.

Emaksolemise üle ei saa korraldada maavõistlust. Sest keegi ei suuda hinnata emaksolemise kõiki varjundeid. Iga teekond on ainukordne nagu vikerkest. Üksikema on lapsele vapralt ka isa eest. Kui peres on vaimne või füüsiline vägivald, on ema enamasti peamine piksevarras, kes võtab vastu kõik löögid, et laps oleks ikkagi hoitud.

Me saame ja me peame rääkima inimese tärkamisest. Muidugi võime sulgeda kõrvad, kui jälle kord öeldakse kiretult, et eestlaste sündimus on langenud aegade kõige madalamale tasemele. Peame tunnistama, et emadus võib jääda kusagile soovide ja kartuste varjuilma. Tulevik näib ebakindel. Võimalused eneseteostuseks võivad variseda tolmu. Ning paljudel juhtudel on laps naise karjääris pigem muutumas probleemiks. Keegi ei ütle välja, aga see tunne on õhus. Kust leiaksime õiged tunded, et tunneksime oma riigis end piisavalt õdusalt. Et tulevikul oleks lootuse värv, mida ei tuhmista eelarve tasakaalu otsijate jutud peretoetuste või emapalga võimalikust kärpimisest.

Emaks saamine pole kellegi tõugata ega tögada. Jah, emapalgaga ei ole me olnud kitsid. Aga kas oleme suutnud sama andvad kogu Eestis lasteaedade, koolivõrgu, huvihariduse arendamisel ning üldise kindlustunde kasvatamisel?

Me saame olla ülimalt õnnelikud, et on neid, kes ei anna alla ja lõpuks on näha kaks tukslevat südant ultrahelimasina ekraanil. Elu teatepulk on edasi antud. Ometi jääb õhku rippuma küsimus, kas ühe lapse kõrvale jõuaks astuda ka vend või õde või mõlemad.

Aastaid hiljem otsime meie oma emade silmade sügavikku, et küsida, kuidas neil läheb. Otsime nende pilgust tuttavaid maastikke ja käidud teid. Kuid ükski tänu ei mõõda seda, mida emad meile on andnud. Ja sama juhtub meie lastega.

Me jääme ikka tulevikule võlgu.

Kaunist emadepäeva!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena