Praeguses vangerduses on niigi formaalset ja reeglipärast momenti liiga palju. Peale „presidendivalimiste“ näitemängu peab vana valitsus enda volitused maha panema ning asutakse moodustama uut. Pealegi, oh veidrust küll, osa sellest ei pane kokku mitte president, vaid peaminister, mõistagi küll presidendi administratsiooniga kõike kooskõlastades, aga ikkagi.