ERISAADE | Iisraeli võit tänavu olnuks senisel kujul Eurovisioni lõpp

Vist ühegi Eurovisioni lauluvõistluse järel pole ilmunud nii palju lugusid sellest, kuidas nüüd ongi lauluvõistlusega lõpp. Sest meeleheitlikkust katsest hoida eemal poliitikat, sai farss omaette.

„Euroküla oli juba enne võistluse algust suur läbikukkumine,“ meenutab koha peal käinud Kroonika ajakirjanik Merilin Mölder. „Turvameetmed olid nii ranged, et kui tahaksid perega minna, aga ei tohi isegi rahakotti kaasa võtta – sest rahakott läheb koti alla, aga kotte kaasa võtta ei tohi – siis sa lihtsalt ei lähe sinna. Nii juhtuski. Inimesi ei olnud.“

Ainuke melu tänavatel oli meeleavaldused. „Minu hotell oli otse Malmö kesklinnas ning akende all pidevalt kõlav „Free Palestine“ oli ainukesi märke, et mõne kilomeetri kaugusel on toimumas Eurovision.

Kõige enam tekitaski pingeid EBU otsus lubada lauluvõistlusele ka Gazas tapatalgusid korraldav Iisrael, millest paljud lugesid välja kahepalgelisust. On ju olnud täiemahulise sõja algusest eemal Venemaa (tehniline põhjendus kõlas, et kõrvale jäeti Venemaa ringhääling kui propagandakanal – ja mitte riik).

Ennekõike venekeelsele lugejaskonnale mõeldud Bubliku ajakirjanik Viktoria Solomonchuk nendib, et venekeelse publiku huvi Eurovisioni vastu on küll pisut langenud, kuid siiski täiesti arvestatav. Iisraeli küsimusest hoopis enam kütab seal kriitikuid hoopis teine teema:

„Tegin eile Facebooki postitustest kiire uuringu. Seal oli ainult kommentaarides „geiroopa“, „eurogeirovision“, „eurohomovision“ jne,“ kirjeldab Solomonchuk. „Vaat selline rahvapidu“.

Aga oli siis tänavune Eurovisioni lõpu algus?

Miks ikkagi nähakse lauluvõistluses paljuski ennekõike just LGBT siseüritust?

Kui košmaarne oli EBU kommunikatsioon Hollandi eurolaulu diskvalifitseerimise järel?

Kuulake Krister Parise juhitud „Erisaatest“!