MEEDIAKOLUMN | Andres Jõesaar: sõnavabaduse kaitseks võib olla vaja seda piirata

Traditsioonilise ajakirjanduse eesmärk oli aidata meil elada homme paremini kui täna. Aga taas on täitunud prantsuse filosoofi Paul Valéry üle sajandi tagasi öeldu, mille kohaselt „Tulevik ei ole selline, nagu ta olema pidi“. Kõik on ettearvatust rohkem muutunud. Ka ajakirjandus.

Küsimusele, kas asjad on liikunud paremuse poole või on lood hoopis hullud, ei saa lihtsalt jaa või ei vastata. Kuigi järjest enam oodatakse keerulistele probleemidele lihtsaid mustvalgeid lahendusi, siis reaalsus on justkui tavateadmisele mõistetamatu kvantmaailm – olud võivad korraga olla nii head kui ka halvad. Kõik on suhteline. Kõik on võimalik. Enam ei saa anda ühest hinnangut ajakirjandusele kui selgelt piiritletud nähtusele või institutsioonile.

Ajakirjanduse rolle ja olemust mõtestatakse ja ümbermõtestatakse pidevalt – nii inimestevahelistes aruteludes, teadusteooriates kui ka riikideülestes õigusaktides. Viimaseks näiteks on äsja Euroopa Liidus heaks kiidetud Euroopa meediavabaduse määrus. Määruse eesmärk on kaitsta demokraatliku riigikorralduse alustalasid: sõnavabadust ja vaba tasakaalustatud arutlusruumi. Määrus küll kaitseb ajakirjandust ja ajakirjanikke poliitilise võimu kuritarvituse eest, kuid samas ei defineeri, mis täpselt on tänapäeval ajakirjandus ja kes on ajakirjanik.