Kristi Lambing: meie liikluskultuur seisab tugevamate eest. Jalakäijal on parem murede puhul vaikida, et mitte riivata autojuhtide õigusi

Riik peab rohkem panustama jalakäijate ohutusse.

Neid õigusi on autojuhtidele võimaldatud kamaluga: sõita sujuvalt ja kiiresti nii maanteel kui linnas, saada nii head teehooldust, et libedates teeoludes sõitmise oskused kipuvad aastatega ununema. Jalakäijatele on jäänud aga ainult kohustused: hoiduda auto alla jäämisest teepeenral, ülekäigurajal, hoovialal ja kõnniteel. Seejuures ei pruugi päästa ka helkuri kandmine ja liikluseeskirjade jälgimine. Auto saab jalakäija kätte igalt poolt ja õigust jääb autojuhil veel ülegi.

„Jalakäijal on õigus elada tervislikus keskkonnas ja nautida vabalt avalike alade pakutavaid mugavusi tingimustel, mis tagavad tema füüsilise ja psühholoogilise heaolu. Jalakäijal on õigus elada linna- või külakeskuses, mis on kohandatud inimeste, mitte mootorsõidukite vajadustele, ning saada osa heaolust jalutuskäigu või jalgrattasõidu kaugusel.“ [1] Kõlab nagu muinasjutt, kuid nii on kirjas Euroopa jalakäijate õiguste hartas, mille võttis Euroopa Parlament vastu 1988. aastal. Jalakäijate heaolu ja vajadustega arvestamine tähendab ka ohutuse tagamist. Meie statistika sellist ohutust ei näita. Eestis hukkus 2023. aastal 17 jalakäijat, kellest koguni neli olid alaealised [2].