Sellal, kui ma mõtisklen Kiievi keskväljakul väikeste Ukraina lippude „metsas“, mille leinavad sugulased on sinna püsitanud sõjas hukkunute spontaanseks mälestusmärgiks, seisab minu kõrval lahinguvormis turske Ukraina sõdur. Ta on võidelnud Venemaa agressiooni vastu üle kümne aasta. „Kui võidame,“ ütleb ta mulle, „valage palun esimene klaas maha neile, kes on hukkunud.“