Rausi poolabstraktne maalilooming tõukub konkreetsest poeetilisest motiivist, mida ta käsitleb kui unenäomaastikku. Reaalsuse äratuntav fragment - mingi ehitus, hoone osa, maastik jne - kujuneb Rausi kompositsiooni keskseks jutustavaks elemendiks, asetatuna abstraktsesse ja koloriidi dekoratiivsetele väärtustele rõhuvasse konteksti. Raus käsitleb kujutatavat abstraktsionistina, kes samal ajal on huvitatud kontseptuaalsest lahendusest. Elimineerides maaliruumist kõik üleliigse, rõhutab Raus oma loomingu ranget plaanipärasust kui iseloomulikku läbivat joont. Ümbritseva tegelikkuse jäljenduse asemel näeme me seetõttu viiteid ja vihjeid, peent esteetilist üldistust etteantud teemal. Rausi lõuendeid kattev õrn värvitoon jätab mõnikord isegi lõuendi puhta krobelise pinna välja paistma, süvendades illusiooni kaunist õhulisest, pastelsest maalitekstuurist, sumedast suvesoojusest, palavusest värelevast õhust. Maalil aimatavad voolavad loodusvormid toovad aga vaataja tagasi kunstnikule olulise inspiratsiooniallika juurde – Itaalia maastike manu.