ARVUSTUS | Läbikukkujate sõda ja rahu. VAT teatri „Raev“ esindab psühholoogilise teatri kõrgtaset

„Raev“ ütleb, et kool pole ei õpilaste ega ka õpetajate koht. Kumbki kontingent ei sobi selle seinte vahele.

Aare Toikka lavastatud „Raev“ esindab meie psühholoogilise teatri kõrgtaset. Õpilase vaimsest ja füüsilisest raevust ning õpetajanna vaimsest ja füüsilisest alandusest näidendi alguses kasvab pikkamööda, kuid järjekindlalt välja komplitseeritud omavaheline suhe, millele on raske nime anda. See on kaugel kiindumusest ja isegi sõprusest, aga kaugel ka ükskõiksusest. See pole teineteisemõistmine, kuid see on teineteise aktsepteerimine.

Konfliktist ei saa koostööd, aga pingest vabanemine küll. Krisil ja Juulil on ju kaaluv ühisosa. Mõlemad tunnevad end läbikukkujana. Esimest ähvardab põhikooli lõpetamata jätmine, sest poiss on juba korra istuma jäänud ning kolmandat võimalust enam ei tule. („Mul on vaja teada saada, mis mu elust edasi saab.“) Teine on nagunii eliitkoolist kusagile provintsi saadetud ning üritab nüüd tõestada, et tal siiski on pedagoogina perspektiive. Ehkki esialgu on tema seis lootusetu. („Mulle ei jää üle muud, kui väsimus, lõputu väsimus.“) Ega Krisi seis parem pole („Nagunii on kõik perses, ah!“).