Siim Kallas: kui kindlad võime olla, et teised Euroopa riigid ei hakka Venemaaga üle meie peade kokkuleppeid sõlmima?

Euroopa riikidest ei ole veel kujunenud stabiilseid suurriike - kui on vaja liidrit, siis seda pole, kui on vaja otsustada, siis kõheldakse.

Kes vähegi kasvõi silmanurgast jälgib prantsuse ajakirjandust, selle jaoks on Sylvie Kauffmann suur nimi – ta oli mõnda aega Le Monde peatoimetaja, kuulus ajakirjanik. Eesti lugejaskonna käes on nüüd tema raamat „Pimedusega löödud“ originaalpealkirjaga „Pimedad“, „Les Aveugles“. Väike nüansivahe kah. Pimedus on igavene, pimedusega löödud võivad nägemise tagasi saada.

Kauffmanni raamat erineb mõnel määral arvututest angloameerika tekstidest. Autor on Euroopa, ja eriti prantsuse-saksa köögile lähedal, tunneb maitseid, mida angloameeriklased ei tunne.

Nimetaksin seda raamatut saatuseraamatuks, kus kirjeldatakse (meie) rahvaste saatust kujundanud valikuid ja otsuseid, mida reeglina teevad teised, need suured.

Paneksin siia komplekti Kauffmanni raamatule lisaks Sergi Plohhi „Viimane impeerium“, Roger Moorhouse’i „Devils Alliance“, Laurence Rees´i „Behind Closed Doors“ ja Kaarel Piirimäe „Roosevelt, Churchill and the Baltic Question“.

Valikud, intriigid, salakavalus, huvid. Ja lõpuks on väike rahvas see, kes ukse vahele jääb.